Methis. Studia humaniora Estonica最新文献

{"title":"Sõjad ja sõjakirjutus. Saateks sõjakirjutuse erinumbrile / Wars and War Writing: Preface to the Special Issue","authors":"Maarja Hollo, Anu Raudsepp","doi":"10.7592/methis.v26i33.24125","DOIUrl":"https://doi.org/10.7592/methis.v26i33.24125","url":null,"abstract":"This special issue on war writing consists of articles based on presentations at the War in Estonian Culture, Literature and History conference held 15–16 December 2022 at the Estonian Literary Museum. The conference focused on the question of the lasting influence and meaning of the two world wars in Estonian culture, literature and history writing. These questions were underscored by the Russian–Ukrainian war which broke out in February 2022 and which actualised memory of the Second World War, the commemoration of its victims, and a weighing of the consequences, influence and meanings of the war for different memory communities. \u0000Anniversaries of historical events that have changed world history call for new scholarly perspectives on the past. Thus, in recent years, in connection with the 100th anniversary of the First World War, studies of related topics have become more frequent, including in Estonia. The article collection The First World War in Estonian Culture (2015) is the first step toward an investigation of the representations of the First World War in Estonian culture. In these studies, diaries and letters have particular value. Surviving private letters permit a better understanding of this great war and its meaning for Estonians mobilised for it. \u0000From the perspective of Estonian history, the most significant result of the First World War was the disintegration of the Russian Empire, which made possible the birth of Estonia – colonised for centuries –, as an independent state. Estonia was one of the nation-states that emerged from the disintegration of empires. In 2018, based on the Estonian experience and in an international framework, Anu Raudsepp and Tõnu Tannberg presented our perspective on the influence of the First World War on the creation of nation-states and resultant challenges to the writing of history textbooks. \u0000Though the independent Estonian republic was proclaimed on 24 February 1918, the declaration was followed by German occupation in 1918 and the defence of Estonia’s freedom against Soviet Russia in the War of Independence of 1918–1920. The 100th anniversary of the War of Independence also inspired new scholarly research. In 2019 Tõnu Tannberg edited a collection of articles entitled The Many Faces of the War of Independence. The 100th anniversary of the Tartu peace treaty was marked in 2020 by the publication of collective research by historians in a two-volume magisterial work on the history of the War of Independence. \u0000The Second World War has been deemed the largest catastrophe in history caused by human hands, during which 60 or 70 million people perished and the destruction changed cityscapes and landscapes beyond recognition. The war reached Estonia in summer 1941 when Soviet occupation was replaced by German occupation. The war years have been represented in the works both of exile writers and writers who remained in Estonia after the war. In Estonian war literature, war poetry has a clear profile, author","PeriodicalId":502972,"journal":{"name":"Methis. Studia humaniora Estonica","volume":"9 12","pages":""},"PeriodicalIF":0.0,"publicationDate":"2024-06-12","publicationTypes":"Journal Article","fieldsOfStudy":null,"isOpenAccess":false,"openAccessPdf":"","citationCount":null,"resultStr":null,"platform":"Semanticscholar","paperid":"141354047","PeriodicalName":null,"FirstCategoryId":null,"ListUrlMain":null,"RegionNum":0,"RegionCategory":"","ArticlePicture":[],"TitleCN":null,"AbstractTextCN":null,"PMCID":"","EPubDate":null,"PubModel":null,"JCR":null,"JCRName":null,"Score":null,"Total":0}

{"title":"Eesti sõjakirjasaatjad Vabadussõjas / Estonian War Correspondents in the War of Independence","authors":"Toivo Kikkas","doi":"10.7592/methis.v26i33.24127","DOIUrl":"https://doi.org/10.7592/methis.v26i33.24127","url":null,"abstract":"Teesid: Eestis loodi sõjakirjasaatjate institutsioon ametlikult kindralstaabi ülema polkovnik Jaan Sootsi määrusega 23. märtsil 1919. aastal. Riiki esindanud Sootsi määrus oli vastukaaluks varasemale ajalehetoimetajate ettepanekule sama aasta 15. märtsist. Kahe idee peamine vahe seisnes selles, et rahvaväe juhtkond soovis endale õigust sõjakirjasaatjate ametisse kinnitamisel ja rindejoone läheduses nende liikumise üle otsustamisel, ajakirjanikud olid aga vastupidisel seisukohal. Mingit ametlikku rolli propagandistidena Eesti sõjakirjasaatjatele ette nähtud ei olnud. Sõjakirjasaatjad kajastasid rindesündmusi võrdlemisi objektiivselt, propagandistlikke artikleid nad ei rahvaväe juhtkonna õhutusel ega omal algatusel ei kirjutanud. \u0000  \u0000“The age of the war reporter”, as Patricia Clarke called it, started with the Boer War at the turn of 19th century. During the First World War, propaganda became crucial for states and armies. Propaganda was used as a weapon against enemy states and in hope of influencing the home population. As Kevin Williams states in his study, the leadership of the British Army and the government saw the purpose of war reporters more and more as propagandists. Correspondents were under heavy scrutiny to see and hear only what the military leadership wished them to. \u0000This article focuses on the possibility that the same situation applied to war reporters during Estonia’ 1918–1920 War of Independence. From November 1918, a number of newspapers that were already familiar to readers, as well as new ones, began to appear. Supporters of the Republic of Estonia had an ever-expanding range of daily newspapers from both political parties as  well as state-funded publications. The Estonian press was subject to military censorship from the beginning of the War of Independence. \u0000Attempts were made to block newspapers from the hostile parties. The official newspaper of the Bolsheviks was banned at the beginning of December 1918 by a decision of the Provisional Government and subsequently appeared as an illegal underground publication. From the end of 1918 to May 1919, and then again from August of the same year, the appearance of the socialist-revolutionary newspaper was also suspended. \u0000Co-operating with censorship should have been propaganda – the gap created by banning the publication of ‘harmful’ positions should have been filled by more optimistic writing. According to the daily newspapers, messages from the frontline received less attention as the War continued. More space was reserved for social and economic problems. The decline in articles covering the War must have played a part, either in the deepening tediousness of war or in becoming accustomed to it. It was no less important that, as the fronts stabilised, there was no exciting news for readers. \u0000Estonia’s institution of war correspondents was officially created on March 23, 1919. This was done to counter a proposition from author and reporter August Gailit on March 15, 1919. The ","PeriodicalId":502972,"journal":{"name":"Methis. Studia humaniora Estonica","volume":"3 5","pages":""},"PeriodicalIF":0.0,"publicationDate":"2024-06-12","publicationTypes":"Journal Article","fieldsOfStudy":null,"isOpenAccess":false,"openAccessPdf":"","citationCount":null,"resultStr":null,"platform":"Semanticscholar","paperid":"141351000","PeriodicalName":null,"FirstCategoryId":null,"ListUrlMain":null,"RegionNum":0,"RegionCategory":"","ArticlePicture":[],"TitleCN":null,"AbstractTextCN":null,"PMCID":"","EPubDate":null,"PubModel":null,"JCR":null,"JCRName":null,"Score":null,"Total":0}

{"title":"De gustibus non est disputandum: Translating a multilingual novel / De gustibus non est disputandum: mitmekeelse romaani tõlkimine","authors":"Arja Nurmi","doi":"10.7592/methis.v25i31-32.23315","DOIUrl":"https://doi.org/10.7592/methis.v25i31-32.23315","url":null,"abstract":"Abstract: This study explores how two eighteenth-century German translations and a French one deal with the foreign-language passages of Laurence Sterne’s novel Tristram Shandy. The results show that the German translations generally preserve Latin, French, Greek and Italian passages and do not add intratextual translations to support the readers’ understanding. The French translation maintains most of the Latin but does not add another type of multilingualism to replace the disappearing French, Greek or Italian. De gustibus non est disputandum: mitmekeelse romaani tõlkimine   Uurimuses vaadeldakse strateegiaid, mida on Laurence Sterne’i romaani „Tristram Shandy“ (1759–1767) mitmekeelsete lõikude tõlkimisel kasutanud tema kaasaegsed tõlkijad: kaks saksa tõlkijat ning üks prantsuse tõlkija. Sterne’i romaan on paljutõotav uurimisobjekt, sest selle autori kirjutistes esineb eriti rikkalikult mitmekeelsuspraktikaid. Tõenäoliselt on selle põhjuseks tema haridus ning sellega kaasnev keeleoskus, mis lubas tal kaasata mitmesuguseid tolleaegse ühiskonna haritud kihtidele tuntud keeli: ladina, prantsuse, kreeka ja itaalia keelt. Sterne kasutab tekstis võõrkeelseid lõikusid mitmesugustel eesmärkidel, näiteks selleks, et luua oma haritud tegelastele sobivat häält. Mitmekeelsust käivitav jõud näib aga olevat seotud romaani peamise iseloomuliku joonega: kõiki võimalikke vahendeid, sh keelt kasutava mängulisusega. Pikkade raskesti loetavate ladina- ja prantsuskeelsete lõikude olemasolu võib pidada ka osutuseks Sterne’i eeldatavale lugejaskonnale, ent tema narratiivi sihilikult seosetu olemuse tõttu ei ole lugejal vaja teose nautimiseks kõigest aru saada. Sterne ei paku võõrkeelsetele lõikudele tekstisiseseid tõlkeid, kuid lisab neid vahetevahel, kui suudab prantsus- või ladinakeelse lõigu ning selle tõlke vahelise sobimatuse üle nalja heita. Sterne’i romaani kolm 18. sajandi tõlkijat võisid tõenäoliselt ette näha lugejaskonda, kes sarnanes lähteteksti omaga ning kellest suurema osa moodustasid haritud jõukad lugejad. Uurimustulemustest nähtub, et erisuguste keelekontekstide tõttu ja ka seepärast, et tõlkijate vaated romaanile erinesid, on saksa ja prantsuse tõlkijad valinud mõneti erinevad lähenemised. Mõlemad saksa tõlkijad on suuremalt osalt säilitanud ladina-, prantsus-, kreeka- ja itaaliakeelsed lõigud, lisamata tekstisiseseid tõlkeid, mis aitaksid lugejaid teksti mõistmisel. Kuigi esimese saksa tõlkija Johann Friedrich Zückerti inglise keele oskus tekitab küsimusi, oli ta ilmselgelt tuttav tolle aja Euroopa kõrghariduses ja kultuuris üldlevinud keeltega. Teine saksa tõlkija Johann Joachim Christoph Bode näib lisaks muudele keeltele olevat olnud tuttavam ka inglise keelega ning oli pälvinud tunnustust Sterne’i varasema loomingu tõlkimise eest. Prantsuse tõlkija Joseph-Pierre Frénais on otsustanud tõlkimise käigus teksti mitmeid mugandusi teha ning põhjendab neid sissejuhatuses vajadusega teha naljakamat nalja kui Sterne. Frénais on suuremalt osalt säili","PeriodicalId":502972,"journal":{"name":"Methis. Studia humaniora Estonica","volume":"137 1","pages":""},"PeriodicalIF":0.0,"publicationDate":"2023-12-15","publicationTypes":"Journal Article","fieldsOfStudy":null,"isOpenAccess":false,"openAccessPdf":"","citationCount":null,"resultStr":null,"platform":"Semanticscholar","paperid":"139178098","PeriodicalName":null,"FirstCategoryId":null,"ListUrlMain":null,"RegionNum":0,"RegionCategory":"","ArticlePicture":[],"TitleCN":null,"AbstractTextCN":null,"PMCID":"","EPubDate":null,"PubModel":null,"JCR":null,"JCRName":null,"Score":null,"Total":0}

{"title":"Self-translating authors in German-language contemporary literature / Ennast tõlkivad autorid saksakeelses nüüdiskirjanduses","authors":"Ramona Pellegrino","doi":"10.7592/methis.v25i31-32.23320","DOIUrl":"https://doi.org/10.7592/methis.v25i31-32.23320","url":null,"abstract":"Abstract: The paper aims to analyse how self-translation fits into the discourse of translingual writing in German-language literature produced since the second half of the 20th century. The paper shows that the phenomenon can be conceived in different ways, along a continuum ranging from more ‘literal’ understandings to metaphorical extensions of the term. The complexity of self-translation will be examined through the example of the following authors: Carmine Abate, Franco Biondi, Zwetelina Damjanova, Sabine Eschgfäller, Gerhard Kofler, Pavel Kohout, Yüksel Pazarkaya, Barbara Pumhösel, Milan Ráček, Yoko Tawada and Vladimir Vertlib. Ennast tõlkivad autorid saksakeelses nüüdiskirjanduses   Käesolevas artiklis vaatlen enesetõlget saksakeelses nüüdiskirjanduses kui üht konkreetset aspekti kirjanduslikus keeleülesuses, mida on defineeritud kui „kirjanike fenomeni, kes loovad tekste rohkem kui ühes keeles või muus keeles kui nende esimene keel“ (Kellmann 2019, 337). sajandi viimastel kümnenditel on germanistikas üha enam keskendutud saksakeelsetele autorite loomingule, kelle esimene keel ei ole saksa keel. Saksa keelt kõnelevates riikides on asutatud kirjandusauhindu nimelt selliseid autoreid silmas pidades; neist tähelepanuväärseimad on Adelbert-von-Chamisso-Preis (anti välja aastatel 1985–2017) Saksamaal ja auhind „Schreiben zwischen den kulturen“ (asutatud 1997) Austrias, mis näitab, et keeleülene kirjandus on pakkunud suurt huvi nii teadlastele kui ka saksakeelse kirjanduse lugejatele ning kirjandusturule. Nende auhindade võitjate ja teiste saksakeelset nüüdiskirjandust loovate keeleüleste kirjanike loomingut uurides selgub, et enesetõlkimine on korduv aspekt, mida esineb eri kujudel ja taustadel, millest kõige ilmsem on see, kui autorid tõlgivad oma tekste teise keelde. Mis puutub enesetõlkesse, siis 21. sajandil on seda nähtust üha enam analüüsitud, mis on tulemuseks andnud rea publikatsioone, mida süstemaatiliselt loetleb Eva Gentesi toimetatud teos „Bibliography of Self-Translation“ („Enesetõlke bibliograafia“). Olemasolev teadustöö enesetõlkimise vallas koosneb arvukatest üksikuurimustest, millest enamik tegelevad kuulsaimate nüüdisaegsete enesetõlkijatega, eriti Vladimir Nabokovi ja Samuel Beckettiga (vt ülevaadet Gentes 2016). Postkoloniaalsete uuringute kontekstis on üha enam uurimusi pühendatud Aafrika ja Lõuna-Ameerika autoritele (Weigel 2019), teoreetilises diskursuses on rõhutatud hübriidsust (hübriidkultuurid, hübriidkeeled ja hübriididentiteedid), eriti kirjanduse, migratsiooni ja mitmekeelsuse vahelises seoses (Falceri, Gentes ja Manterola 2017). Selle tulemusena on üha enam rõhutama hakatud „enesetõlke“ „ennast“ – see tähendab seda, kuidas enesetõlkija tekstis avaldub. Neid lähtekohti arvesse võttes analüüsitakse artiklis, kuidas enesetõlge sobitub 20. sajandi teisel poolel saksakeelse kirjanduse väljal loodud keeleülese kirjutamise diskursusesse. Esimeses osas antakse ülevaade peamistest välja pakutud enesetõlke defini","PeriodicalId":502972,"journal":{"name":"Methis. Studia humaniora Estonica","volume":"188 1","pages":""},"PeriodicalIF":0.0,"publicationDate":"2023-12-15","publicationTypes":"Journal Article","fieldsOfStudy":null,"isOpenAccess":false,"openAccessPdf":"","citationCount":null,"resultStr":null,"platform":"Semanticscholar","paperid":"139178108","PeriodicalName":null,"FirstCategoryId":null,"ListUrlMain":null,"RegionNum":0,"RegionCategory":"","ArticlePicture":[],"TitleCN":null,"AbstractTextCN":null,"PMCID":"","EPubDate":null,"PubModel":null,"JCR":null,"JCRName":null,"Score":null,"Total":0}

{"title":"Self-Translation Enacted in Theodor Kallifatides’ Language Memoir Ännu ett liv (Another Life) / Jõustatud enesetõlge Theodor Kallifatidese keelememuaaris „Veel üks elu“ („Ännu ett liv“)","authors":"Julie Hansen","doi":"10.7592/methis.v25i31-32.23322","DOIUrl":"https://doi.org/10.7592/methis.v25i31-32.23322","url":null,"abstract":"Abstract: This article examines the significance of self-translation in the Swedish version of the language memoir Ännu ett liv (2017) by the translingual Greek-Swedish writer Theodor Kallifatides. A survey of definitions of self-translation is followed by an analysis of how self-translation is enacted in Kallifatides’ text. The article discusses implications of self-translation, in various senses, for a reading of Ännu ett liv, concluding that it serves to highlight ethical issues of relevance to the Swedish target audience. Jõustatud enesetõlge Theodor Kallifatidese keelememuaaris „Veel üks elu“ („Ännu ett liv“)   Terminit enesetõlge defineeritakse praegu tõlkeuuringutes ning mitmekeelse kirjanduse  käsitlemisel kahel moel: üks definitsioonidest on sõnasõnaline, teine metafoorne. Käesolevas artiklis vaadeldakse enesetõlkimise implikatsioonide mõlemat tähendust tuntud keeleülese kreeka-rootsi nüüdiskirjaniku Theodor Kallifatidese (s. 1938) keelememuaari „Veel üks elu“ („Ännu ett liv“) rootsikeelse versiooni lugemisel. Kallifatides emigreerus Kreekast Rootsi 1964. aastal ning debüteeris rootsi keeles kirjutava kirjanikuna viis aastat hiljem. Tema keelememuaar ilmus kreeka keeles („Mia zoi akoma“) ning seejärel 2017. aastal rootsi tõlkes. Autori enese poolt kreeka keelest rootsi keelde tõlgituna tähistab see pöördepunkti Kallifatidese viljakas kirjanduskarjääris ning annab alust huvitavale kirjanduslikku enesetõlget käsitlevale juhtumiuuringule. Pärast lühikest ülevaadet enesetõlke definitsioonidest ning keelememuaari žanrist analüüsitakse artiklis enesetõlkimise kirjeldamist „Veel ühes elus“. Kallifatidese keelememuaar vaatleb keele, elu, surelikkuse ja demokraatia teemasid, pakkudes mõtisklusi eksistentsiaalsete ja eetiliste küsimuste üle. Artiklis käsitletakse mitmesuguste kriiside kirjeldamist selles narratiivis, alates autori isiklikust kriisist, mida põhjustasid kirjutamistõrge ning vananemise tundemärgid, kuni majanduskriisini Kreekas ning kasvava võõraviha märkideni Euroopas. Kallifatidese tekstiga seoses läbi viidud enesetõlkeanalüüsist ilmneb, kuidas seda sooritatakse kahes etapis: esimene neist kirjeldab Vana-Kreeka näidendi lavastamist ja teine jutustajat „Veel ühte elu“ sissejuhatava lausega algava teksti kirjutamis- ja enesetõlkeprotsessi vältel. Edasi vaadeldakse enesetõlke toimet lugemisprotsessile, väites, et narratiivi lõpu lähenedes toimuv avalikustamine, et rootsikeelne tekst on enesetõlge, käivitab lugejapoolse ümberkalibreerimise, mis haarab lugeja keelevahetuse ja enesetõlkega kaasneva perspektiivikehtestamise tegevusse. „Veel ühe elu“ lugejaid võib seega pidada osalisteks Kallifatidese poolt sooritatud tõlkeaktis. Artikli lõpuosas näidatakse, kuidas selle teksti enesetõlge aitab kaasa eetilisele hoiakule, mis väljendub jutustaja mõtiskluses ühiskondlike kriiside üle ning Rootsi ühiskonnas avalduva ksenofoobia temapoolses kriitikas. Seda võib omakorda seostada Lawrence Venuti ideega võõrapärastavatest tõlkestrateegiate","PeriodicalId":502972,"journal":{"name":"Methis. Studia humaniora Estonica","volume":"453 ","pages":""},"PeriodicalIF":0.0,"publicationDate":"2023-12-15","publicationTypes":"Journal Article","fieldsOfStudy":null,"isOpenAccess":false,"openAccessPdf":"","citationCount":null,"resultStr":null,"platform":"Semanticscholar","paperid":"139178288","PeriodicalName":null,"FirstCategoryId":null,"ListUrlMain":null,"RegionNum":0,"RegionCategory":"","ArticlePicture":[],"TitleCN":null,"AbstractTextCN":null,"PMCID":"","EPubDate":null,"PubModel":null,"JCR":null,"JCRName":null,"Score":null,"Total":0}

{"title":"The Figure of the Migrant and Multilingual Practices in Selected Lithuanian Novels and Their English Translations: Antanas Škėma’s Balta drobulė and Gabija Grušaitė’s Stasys Šaltoka / Migrandi kuju ja mitmekeelsuspraktikad valitud leedu romaanides ning...","authors":"Rūta Eidukevičienė, Kristina Aurylaitė","doi":"10.7592/methis.v25i31-32.23313","DOIUrl":"https://doi.org/10.7592/methis.v25i31-32.23313","url":null,"abstract":"Abstract: This article discusses manifestations of multilingualism in two Lithuanian novels, Balta drobulė (White Shroud (1958) by Antanas Škėma and a more recent Stasys Šaltoka: Vieneri metai (Stasys Šaltoka: A Year) (2017) by Gabija Grušaitė, and their translations into English, both published in 2018, White Shroud by Karla Gruodis and Cold East by Kipras Šumskas. The texts are analysed addressing both their cultural and socio-historical contexts and their aesthetic form and expression, in which multilingualism plays an important role. Drawing on theoretical propositions about multilingualism by Werner Helmich (2016), Till Dembeck (2017) and others, as well as about multilingualism in translation by Rainier Grutman (1998; 2006) and Reine Meylaerts (2006; 2013), this paper discusses the various manifestations of multilingualism in the selected literary texts and the ways they are conveyed in the English translations, focusing on the functions multilingual patterns perform in the original novels and how these patterns are adjusted in their translations. Migrandi kuju ja mitmekeelsuspraktikad valitud leedu romaanides ning nende tõlgetes inglise keelde: Antanas Škėma „Balta drobulė“ ja Gabija Grušaitė „Stasys Šaltoka“ Artiklis käsitletakse kahe eri põlvkondadesse kuuluva leedu kirjaniku romaane, milles võõrkeelsed (peamiselt ingliskeelsed) sõnad, väljendid ning mõnikord terved lausekogumid tungivad leedukeelsesse teksti, kutsudes esile mitmesuguseid efekte. Käsitletavateks teosteks on Antanas Škėma (1910–1961) leedu klassikasse kuuluv „Balta drobulė“ („Valge surilina“, 1958) ning Gabija Grušaitė (s. 1987) uuem „Stasys Šaltoka: Vieneri metai“ („Stasys Šaltoka: üks aasta“, 2017). Mõlema teksti ingliskeelsed tõlked ilmusid 2018. aastal: „Balta drobulė“ tõlkijaks oli Karla Groudis ja tõlkepealkirjaks „White Shroud“ („Valge surilina“) ning „Stasys Šaltoka“ tõlkis Kipras Šumskas pealkirja „Cold East“ („Külm ida“) all. Mõlemad romaanid keskenduvad Leedu immigrandi kujule multikultuurses metropolis New Yorgis kahel ajaperioodil, 1950. ja 2010. aastatel, mis vastavad leedulaste väljarändamislainetele läände. Tekste analüüsitakse, pidades silmas nii nende ajaloolis-sotsiaalset/kultuurikonteksti kui ka esteetilist kuju ja väljenduslaadi, milles mitmekeelsus mängib olulist rolli. Werner Helmichi (2016), Till Dembecki (2017) ja teiste autorite mitmekeelsust puudutavatele teoreetilistele seisukohtadele ning Rainier Grutmani (1998; 2006) ja Reine Meylaertsi (2006; 2013) tõlkes esile tulevat mitmekeelsust puudutavatele väidetele toetudes käsitletakse artiklis mitmesuguseid mitmekeelsusilminguid valitud romaanides, eriti eksplitsiitset koodivahetust (kuidas seda markeeritakse, paigutatakse, lõimitakse, põhjendatakse jne). Samuti uuritakse mitmekeelsuse vahendamise viise (väljajätt, säilitamine, teisendamine jne) nende tekstide tõlgetes inglise keelde, keskendudes funktsioonidele, mida mitmekeelsed struktuurid täidavad algtekstides, ning sellele, kuidas neid stru","PeriodicalId":502972,"journal":{"name":"Methis. Studia humaniora Estonica","volume":"114 ","pages":""},"PeriodicalIF":0.0,"publicationDate":"2023-12-15","publicationTypes":"Journal Article","fieldsOfStudy":null,"isOpenAccess":false,"openAccessPdf":"","citationCount":null,"resultStr":null,"platform":"Semanticscholar","paperid":"139178830","PeriodicalName":null,"FirstCategoryId":null,"ListUrlMain":null,"RegionNum":0,"RegionCategory":"","ArticlePicture":[],"TitleCN":null,"AbstractTextCN":null,"PMCID":"","EPubDate":null,"PubModel":null,"JCR":null,"JCRName":null,"Score":null,"Total":0}

{"title":"The Shifting Trends of Heterolingual Caribbean Literatures in Translation / Muutuvad suundumused Kariibi piirkonna erikeelsete kirjanduste tõlgetes","authors":"Laura Ekberg","doi":"10.7592/methis.v25i31-32.23317","DOIUrl":"https://doi.org/10.7592/methis.v25i31-32.23317","url":null,"abstract":"Abstract: In recent decades, the trend in Anglophone Caribbean literary production has been increasingly shifting towards practices that highlight the fluidity and unmarkedness of a multilingual language setting. This article explores these trends and the ways in which they affect how Caribbean works are translated as well as which books are translated, using translations into Finnish as a case in point. Muutuvad suundumused Kariibi piirkonna erikeelsete kirjanduste tõlgetes   Kariibi mere piirkonnas on mitmekeelsus keelekogukondadele niivõrd sügavalt omane, et ka nende kogukondade kirjandustes on hakatud rakendama mitmesuguseid erikeelsuspraktikaid. Kariibi kirjanikud segavad keeli äärmiselt orgaaniliselt ning sujuvalt, mis kajastab keelelist muutlikkust kogukondades, milles nende teoste tegevus aset leiab. Kariibi keelekogukondades on ümberlülitumine ühelt keelelt teisele, näiteks inglise keelelt kreooli keelele niivõrd tavaline, et mitmekeelsusest on saanud keelekasutuse markeerimata vorm ning paljudel juhtudel pole võimalik eri keelte vahele piire tõmmata. Viimastel aastatel on kirjanduslike väljenduskeelte paljususele tähelepanu juhtimise asemel Kariibi kirjandusmaastikul toimunud üha enam nihkeid praktikate suunas, mis toovad esile mitmekeelsusliku tausta muutlikkust ning markeerimatust. Käesolevas artiklis vaadeldakse muutuvaid suundumusi Kariibi kirjandusloomingus ning viise, mil need mõjutavad seda, kuidas tõlgitakse Kariibi teoseid, ning seda, milliseid raamatuid tõlgitakse soome keelde. Eriti on aastate jooksul oluliselt muutunud kreooli keelte positsioon Kariibi piirkonna kirjutuses. Eelnenud kümnenditel on kirjanikud Kariibi piirkonna keelelise ja kultuuritausta kujutamisel rakendanud erisuguseid uuenduslikke võtteid, sillutades teed nüüdisaegsetele autoritele ning pakkudes neile tunduvalt suuremat vabadust nende teoste keelekasutuses. Kariibi kirjanduse teoste erikeelsuspraktikates aja jooksul aset leidnud muutustest ilmneb, et suundumused näivad lahknevat kahes eri suunas, kuigi paistab, et mõlemad neist liiguvad edasi suhteliselt kõrvuti: esiteks on olemas erikeelsuse orgaanilisem kujutamine ning teisalt esineb inglise ja kreooli keeli teineteisega segavates teostes suundumus teatava „ükskeelestamise“ poole. Kuigi Kariibi piirkonna kirjandusteosed sisaldavad ikka veel erikeelsuselemente, tundub nende perspektiiv olevat mõneti nihkunud globaalsemast lokaalsema suunas. Erikeelsuse kaasamise asemel, mis võimaldab teksti mõista rahvusvahelisel lugejal, kes ei ole kursis Kariibi keelte ega kultuuridega, on erikeelsusperspektiiv muutunud kariibilikumaks. Tõlkijale esitab nende teoste ainulaadne keelekasutus teatavaid väljakutseid. Kuhu tõmmata keeltevahelisi piire tekstis, mis sujuvalt segab omavahel keeli ja keelevariante? Paljud autorid kaaluvad kursiivi kasutamist, et luua mittevajalikke ja meelevaldseid keeltevahelisi piire tingimustes, kus sellised piirid loomupäraselt puuduvad. Ent sellise teose tõlkija seisab silmitsi keeru","PeriodicalId":502972,"journal":{"name":"Methis. Studia humaniora Estonica","volume":"102 ","pages":""},"PeriodicalIF":0.0,"publicationDate":"2023-12-15","publicationTypes":"Journal Article","fieldsOfStudy":null,"isOpenAccess":false,"openAccessPdf":"","citationCount":null,"resultStr":null,"platform":"Semanticscholar","paperid":"139178832","PeriodicalName":null,"FirstCategoryId":null,"ListUrlMain":null,"RegionNum":0,"RegionCategory":"","ArticlePicture":[],"TitleCN":null,"AbstractTextCN":null,"PMCID":"","EPubDate":null,"PubModel":null,"JCR":null,"JCRName":null,"Score":null,"Total":0}

{"title":"Shifting Multilingualism: Jhumpa Lahiri’s Expansion from (Multilingual) Author to (Self-)Translator / Nihkuv mitmekeelsus: Jhumpa Lahiri kasv (mitmekeelsest) kirjanikust (enese)tõlkijaks","authors":"Sandra Vlasta","doi":"10.7592/methis.v25i31-32.23319","DOIUrl":"https://doi.org/10.7592/methis.v25i31-32.23319","url":null,"abstract":"Abstract: This article traces Jhumpa Lahiri’s trajectory from writer to (self-)translator from the perspective of multilingualism. I am particularly interested in Lahiri’s transition from English to Italian and her return to English, this time as a translator. Indeed, it was not until she began writing in Italian that she became a translator. At the same time, the new language revealed her former bilingualism (English–Bengali). I analyse how Lahiri positions herself as a multilingual poet/translator and how she is positioned through paratexts. Nihkuv mitmekeelsus: Jhumpa Lahiri kasv (mitmekeelsest) kirjanikust (enese)tõlkijaks   Jhumpa Lahiri sündis 1967. aastal Londonis ja kasvas üles Ameerika Ühendriikides. Tema vanemad olid emigreerunud India kirdeosas paiknevast Lääne-Bengali osariigist. Tema esimene raamat, novellikogu „Interpreter of Maladies“ (1999, eesti keeles „Murede mõistja“, 2007) leidis nii kriitikute kui ka laiema lugejaskonna seas väga head vastuvõttu. Nii pälvis ta 2000. aastal Pulitzeri kirjandusauhinna ning ka järgmiste teoste, romaanide „The Namesake“ („Nimekaim“, 2003) ja „Lowland“ („Madalmaa“, 2013) ning ka teise novellikogu „Unaccustomed Earth“ („Harjumatu Maa“ 2008) eest on ta väärinud kiitust kui oluline Ameerika kirjanik. Nüüdseks on temast saanud rahvusvaheliselt tunnustatud autor; 2009. aastal omistas Itaalia Firenze linn talle raamatu „Unaccustomed Earth“ eest Gregor von Rezzori preemia. Itaalia keelt hakkas Lahiri õppima kahekümnendate eluaastate lõpus, olles viibinud Firenzes, kus, nagu ta ütleb oma keelememuaaris „In alter parole“ („Teisisõnu“, 2015; inglise keeles „In Other Words“, 2016), ta itaalia keelesse armuski. Nagu ta kirjutab, oli see „un colpo di fulmine“ (’armastus esimesest silmapilgust’, otsetõlkes ’välgulöök’, lk 21; ingliskeelses tõlkes „love at first sight“, lk 13). Pärast aastaid kestnud itaalia keele õppimist otsustas Lahiri 2011. aastal kolida oma perekonnaga Rooma, kuhu ta jäi kolmeks aastaks, ning langetas üllatava ja hulljulge otsuse: ta otsustas inglise keele kui kunstilise väljenduse keele vahetada itaalia keele vastu ning edaspidi kirjutada üksnes itaalia keeles. Erinevalt teistest autoritest – nii nüüdisaegsetest kui ka ajaloolistest – kes on läinud üle ühelt keelelt teisele kas maapao või põgenemise tõttu (nt Milan Kundera, Ágota Kristóf ja paljud teised) või seepärast, et nende emakeel ei võimaldanud neil kõnetada laiemat lugejaskonda (nt Nobeli laureaadid Wole Soyinka ja Abdulrazak Gurnah), lülitus Lahiri inglise keelelt itaalia keelele ümber ilma igasuguse välise surveta. Sel kombel keeras ta selja maailmakirjanduses domineerivale keelele, et kirjutada itaalia keeles, mis on palju väiksem nii selle kõnelejate (s.t potentsiaalsete lugejate) arvult kui ka sellest tehtavate ilukirjandustõlgete poolest (kõrvutades tavalisemate lähtekeeltega, nagu inglise ja prantsuse keel). Lahiri kirjutas oma itaalia keele kogemusest itaaliakeelse raamatu, keelememuaari „In alter parole“. Lisaks on ta ","PeriodicalId":502972,"journal":{"name":"Methis. Studia humaniora Estonica","volume":"42 3","pages":""},"PeriodicalIF":0.0,"publicationDate":"2023-12-15","publicationTypes":"Journal Article","fieldsOfStudy":null,"isOpenAccess":false,"openAccessPdf":"","citationCount":null,"resultStr":null,"platform":"Semanticscholar","paperid":"139178805","PeriodicalName":null,"FirstCategoryId":null,"ListUrlMain":null,"RegionNum":0,"RegionCategory":"","ArticlePicture":[],"TitleCN":null,"AbstractTextCN":null,"PMCID":"","EPubDate":null,"PubModel":null,"JCR":null,"JCRName":null,"Score":null,"Total":0}

{"title":"The Swedish reception of Jaan Kaplinski’s works and the expression of the world literary field / Jaan Kaplinski loomingu rootsi retseptsioon ja maailmakirjanduse välja avaldumine","authors":"Sirel Heinloo","doi":"10.7592/methis.v25i31-32.23323","DOIUrl":"https://doi.org/10.7592/methis.v25i31-32.23323","url":null,"abstract":"Abstract: The purpose of this article is to examine the reception in Sweden of Jaan Kaplinski, one of the most internationally known Estonian writers and to trace the relations that emerge from the perspective of world literature. Is the most significant aspect of the translation and reception of Kaplinski’s work circulation through centres of world literature, similarly to the conception of Pascale Casanova? Or, rather, has the literary communication between Estonian and Swedish literature taken the shape of a dialogue between two national cultures? Are there alternatives or combinations of these approaches? Using the example of Jaan Kaplinski’s Swedish reception, I investigate what characterises the meeting between the fields of two (semi) peripheral national literatures, and what world literary contexts are expressed in the reception. I also identify and trace which interpretations of Kaplinski are distinctive in the Swedish literary field. Jaan Kaplinski loomingu rootsi retseptsioon ja maailmakirjanduse välja avaldumine   Jaan Kaplinski loomingu rootsi retseptsioon ja maailmakirjanduse välja avaldumine Jaan Kaplinski (1941–2021) on rahvusvahelisemalt tuntuimaid eesti luuletajaid, kelle autorikogusid on ilmunud 20 keeles ning kui juurde arvata antoloogiates ilmunu ning proosa, on keeli üle 30. Rootsi keeles on tal ilmunud 11 teost, nii luulet kui proosat. Selles artiklis on lähema vaatluse all neist viis – eelkõige kõik luulekogud (1982; 1987; 1988; 2007) ning lisaks mõttepäevik „Titanic och isen“ (1997; eesti keeles „Jää ja Titanic“, 1995). Artiklis analüüsin Jaan Kaplinski loomingu rootsikeelsete tõlgete ilmumist ja nende vastuvõttu arvustustes, et selgitada, kuidas on toimunud eesti kirjanduse ja rootsi kirjandusvälja vaheline suhtlus: kuivõrd mõjutatud on Kaplinski rootsikeelne retseptsioon maailmakirjanduse keskuste kaudu käivast kirjandusringlusest –  sarnaselt Pascale Casanova kontseptsiooniga (2007) – või kuivõrd on tegemist peamiselt kahe rahvuskultuuri vahelise dialoogiga. On ka võimalus, et suhtluses olid olulised hoopis mõned muud, näiteks poliitilised tegurid. Selgus, et Jaan Kaplinski näite puhul on aktuaalsed mõlemad dünaamika võimalused ning need on omavahel ka põimunud. Näite põhjal paistab ka, et eesti ja rootsi kultuuri vahel on kirjanduslik kontakt olnud sujuvam siis, kui kirjaniku loomingut saab pidada semiperifeerse kultuuri osaks. Veel enam, selle juhtumi analüüs võimaldab tähelepanu juhtida võimalusele, et väiksemad kultuurid saavad maailmakirjanduse ringlust (ja selle kaudu kaanonit) mõjutada ka omavahelise tõlketegevuse kaudu. Kõige omanäolisemalt kahe rahvuskultuuri vahel sündinud, kuid sellegipoolest globaalsema ambitsiooniga on Kaplinski retseptsioon esimese valikkogu puhul (1982), mis oma ilmumisega ennetab keskuste kaudu käivat maailmakirjanduse liikumist. Arvustuste hulk oli siis veel küll  tagasihoidlikum (6). Kaplinski teise, Kaljo Põlluga koostöös sündinud tõlkeraamatuga „Barn av vind och vatten“ („Tuu","PeriodicalId":502972,"journal":{"name":"Methis. Studia humaniora Estonica","volume":"428 1","pages":""},"PeriodicalIF":0.0,"publicationDate":"2023-12-15","publicationTypes":"Journal Article","fieldsOfStudy":null,"isOpenAccess":false,"openAccessPdf":"","citationCount":null,"resultStr":null,"platform":"Semanticscholar","paperid":"139177960","PeriodicalName":null,"FirstCategoryId":null,"ListUrlMain":null,"RegionNum":0,"RegionCategory":"","ArticlePicture":[],"TitleCN":null,"AbstractTextCN":null,"PMCID":"","EPubDate":null,"PubModel":null,"JCR":null,"JCRName":null,"Score":null,"Total":0}

{"title":"Under Review: Journal of Literary Multilingualism, Volume 1 (Brill, 2023)","authors":"Marko Pajević","doi":"10.7592/methis.v25i31-32.23325","DOIUrl":"https://doi.org/10.7592/methis.v25i31-32.23325","url":null,"abstract":"","PeriodicalId":502972,"journal":{"name":"Methis. Studia humaniora Estonica","volume":"92 6","pages":""},"PeriodicalIF":0.0,"publicationDate":"2023-12-15","publicationTypes":"Journal Article","fieldsOfStudy":null,"isOpenAccess":false,"openAccessPdf":"","citationCount":null,"resultStr":null,"platform":"Semanticscholar","paperid":"139177356","PeriodicalName":null,"FirstCategoryId":null,"ListUrlMain":null,"RegionNum":0,"RegionCategory":"","ArticlePicture":[],"TitleCN":null,"AbstractTextCN":null,"PMCID":"","EPubDate":null,"PubModel":null,"JCR":null,"JCRName":null,"Score":null,"Total":0}