Self-Translation Enacted in Theodor Kallifatides’ Language Memoir Ännu ett liv (Another Life) / Jõustatud enesetõlge Theodor Kallifatidese keelememuaaris „Veel üks elu“ („Ännu ett liv“)

Abstract

Abstract: This article examines the significance of self-translation in the Swedish version of the language memoir Ännu ett liv (2017) by the translingual Greek-Swedish writer Theodor Kallifatides. A survey of definitions of self-translation is followed by an analysis of how self-translation is enacted in Kallifatides’ text. The article discusses implications of self-translation, in various senses, for a reading of Ännu ett liv, concluding that it serves to highlight ethical issues of relevance to the Swedish target audience. Jõustatud enesetõlge Theodor Kallifatidese keelememuaaris „Veel üks elu“ („Ännu ett liv“)   Terminit enesetõlge defineeritakse praegu tõlkeuuringutes ning mitmekeelse kirjanduse  käsitlemisel kahel moel: üks definitsioonidest on sõnasõnaline, teine metafoorne. Käesolevas artiklis vaadeldakse enesetõlkimise implikatsioonide mõlemat tähendust tuntud keeleülese kreeka-rootsi nüüdiskirjaniku Theodor Kallifatidese (s. 1938) keelememuaari „Veel üks elu“ („Ännu ett liv“) rootsikeelse versiooni lugemisel. Kallifatides emigreerus Kreekast Rootsi 1964. aastal ning debüteeris rootsi keeles kirjutava kirjanikuna viis aastat hiljem. Tema keelememuaar ilmus kreeka keeles („Mia zoi akoma“) ning seejärel 2017. aastal rootsi tõlkes. Autori enese poolt kreeka keelest rootsi keelde tõlgituna tähistab see pöördepunkti Kallifatidese viljakas kirjanduskarjääris ning annab alust huvitavale kirjanduslikku enesetõlget käsitlevale juhtumiuuringule. Pärast lühikest ülevaadet enesetõlke definitsioonidest ning keelememuaari žanrist analüüsitakse artiklis enesetõlkimise kirjeldamist „Veel ühes elus“. Kallifatidese keelememuaar vaatleb keele, elu, surelikkuse ja demokraatia teemasid, pakkudes mõtisklusi eksistentsiaalsete ja eetiliste küsimuste üle. Artiklis käsitletakse mitmesuguste kriiside kirjeldamist selles narratiivis, alates autori isiklikust kriisist, mida põhjustasid kirjutamistõrge ning vananemise tundemärgid, kuni majanduskriisini Kreekas ning kasvava võõraviha märkideni Euroopas. Kallifatidese tekstiga seoses läbi viidud enesetõlkeanalüüsist ilmneb, kuidas seda sooritatakse kahes etapis: esimene neist kirjeldab Vana-Kreeka näidendi lavastamist ja teine jutustajat „Veel ühte elu“ sissejuhatava lausega algava teksti kirjutamis- ja enesetõlkeprotsessi vältel. Edasi vaadeldakse enesetõlke toimet lugemisprotsessile, väites, et narratiivi lõpu lähenedes toimuv avalikustamine, et rootsikeelne tekst on enesetõlge, käivitab lugejapoolse ümberkalibreerimise, mis haarab lugeja keelevahetuse ja enesetõlkega kaasneva perspektiivikehtestamise tegevusse. „Veel ühe elu“ lugejaid võib seega pidada osalisteks Kallifatidese poolt sooritatud tõlkeaktis. Artikli lõpuosas näidatakse, kuidas selle teksti enesetõlge aitab kaasa eetilisele hoiakule, mis väljendub jutustaja mõtiskluses ühiskondlike kriiside üle ning Rootsi ühiskonnas avalduva ksenofoobia temapoolses kriitikas. Seda võib omakorda seostada Lawrence Venuti ideega võõrapärastavatest tõlkestrateegiatest kui demokraatlikust projektist. Läbi kogu Kallifatidese keelememuaari toimib enesetõlge kirjandusliku võttena, mis pakub jutustajale võimalust rääkida Rootsi lugejatega Rootsist ühtaegu nii seespool kui ka väljaspool viibija positsioonist, kõneldes ühiskonnas osaleva kodaniku kogemuse pinnalt, aga ka võõramaalase pilgu läbi. Sel moel toimib enesetõlge läätsena, mis toob fookusesse rahvusülese kogemuse eetilised aspektid, kutsudes lugejat tänapäeva ühiskondlikes probleemides kaasa rääkima.