Methis最新文献

{"title":"Dynamics Across Borders in Literature, Theatre, and the Humanities","authors":"T. Kirss, Władysław Witalisz, Marin Laak","doi":"10.7592/METHIS.V17I21/22.14581","DOIUrl":"https://doi.org/10.7592/METHIS.V17I21/22.14581","url":null,"abstract":"<jats:p>.</jats:p>","PeriodicalId":37565,"journal":{"name":"Methis","volume":"50 1","pages":""},"PeriodicalIF":0.0,"publicationDate":"2018-12-11","publicationTypes":"Journal Article","fieldsOfStudy":null,"isOpenAccess":false,"openAccessPdf":"","citationCount":null,"resultStr":null,"platform":"Semanticscholar","paperid":"79099052","PeriodicalName":null,"FirstCategoryId":null,"ListUrlMain":null,"RegionNum":0,"RegionCategory":"","ArticlePicture":[],"TitleCN":null,"AbstractTextCN":null,"PMCID":"","EPubDate":null,"PubModel":null,"JCR":null,"JCRName":null,"Score":null,"Total":0}

{"title":"Reading Estonian Literature through a German Lens: How Ivar Ivask Became a World-renowned Literary Scholar / Lugedes eesti kirjandust läbi saksa kirjanduse prisma ehk kuidas Ivask Ivaskist sai tuntud kirjandusteadlane","authors":"Aija Sakova","doi":"10.7592/METHIS.V17I21/22.14591","DOIUrl":"https://doi.org/10.7592/METHIS.V17I21/22.14591","url":null,"abstract":"Ivar Ivask (1927–1992) is a cosmopolitan man who edited a quarterly world literature magazine Books Abroad / World Literature Today for more than 20 years; initiated the Puterbaugh Conference series; created and curated the Neustadt or so-called small Nobel literature prize. His personal archive is since 2016 held at the Estonian Cultural History Archives at the Estonian Literary Museum. The current article explores the very first steps of Ivar Ivask becoming a literary scholar and critic. \u0000  \u0000 \u0000aasta lõpus ja 2018. aasta alguses tähistati nii Eestis kui ka Lätis eesti-läti päritolu kirjandusteadlase ja luuletaja Ivar Ivaski (1927–1992) 90. sünniaastapäeva. Ivask oli kosmopoliitne mees, kes töötas üle kahekümne aasta oma elust maailmakirjandusalase ajakirja Books Abroad / World Literature Today peatoimetajana, mille juurde ta asutas Neustadti kirjandusauhinna, mida kutsuti hellitavalt ka väikseks Nobeliks. \u0000 \u0000Saanud hariduse Saksamaal Marburgi Ülikoolis saksa kirjanduse, võrdleva kirjandusteaduse ja kunstiajaloo alal, kujunes Ivaskist paradoksaalselt siiski ka eesti kirjanduse uurija ja mõtestaja. Ivaski magistritöö oli Saksa luuletajast Gottfried Bennist (1950) ja doktoritöö Austria kirjanikust ning kriitikust Hugo von Hofmannstahlist (1953). Kuna Ivaski esimesed kirjandusteaduslikud uurimused ilmusid 1951. aastal Bernard Kangro välja antud väliseesti ajakirjas Tulimuld, siis on loogiline järeldada, et Ivaski arusaam eesti kirjandusest ning kirjanduskriitika ülesannetest paguluses oli oluliselt mõjutatud saksa kirjanduse alastest õpingutest ja uurimistöödest. \u0000Ivaski 1950. aastatel esimesel poolel ilmunud artiklid olid kuni 1954. aastani vaid eestikeelsed ja ilmusid väliseesti ajakirjades Tulimuld ning Vaba Eesti. Need käsitlesid võrdselt eesti kirjandust ja kirjanduskriitikat ning saksa, austria ja hispaania kirjandust. Ivaski eesti kirjandusele ning kirjanduskriitikale esitatud nõudmistes on näha paralleele tema uurimusega Hugo von Hofmannstahlist, milles Ivask rõhutab Hofmannsthali euroopalikku ehk mitte kitsalt ühele rahvuskirjandusele keskenduvat kirjanduskäsitlust. Ka eesti kirjanduskriitikalt ootab Ivask oma artiklites seda, et see vaatleks eesti autoreid maailmakirjanduse kontekstis, mitte ei jääks kinni kitsalt eesti kirjanduse sisestesse uurimustesse. Laiema, võrdleva kirjandusliku pildi vajalikkus on Ivaski hinnangul eesti kirjanduse ellujäämise eeltingimus. \u0000Nii Ivaski kirjatöödes kui ka tema tegevuses kirjade kirjutaja ja kirjavahetuste algatajana on tunda tema ihalust eeskujude järele. Ivask ei karda võtta ühendust autoritega, kelle loomingut ta imetleb ja arvustab. Nii loob ta kirjanduslikke võrgustikke üle maailma. Kirjandusteadlane ja luuletaja Jüri Talvet on kirjeldanud Ivaskit kui sildade loojat. Kuid Ivask oli ka poeet-kriitik, nii nagu ta ise kirjeldab Hugo von Hofmannstahli.","PeriodicalId":37565,"journal":{"name":"Methis","volume":"8 1","pages":""},"PeriodicalIF":0.0,"publicationDate":"2018-12-11","publicationTypes":"Journal Article","fieldsOfStudy":null,"isOpenAccess":false,"openAccessPdf":"","citationCount":null,"resultStr":null,"platform":"Semanticscholar","paperid":"87616335","PeriodicalName":null,"FirstCategoryId":null,"ListUrlMain":null,"RegionNum":0,"RegionCategory":"","ArticlePicture":[],"TitleCN":null,"AbstractTextCN":null,"PMCID":"","EPubDate":null,"PubModel":null,"JCR":null,"JCRName":null,"Score":null,"Total":0}

{"title":"Neither Eastern nor Western: Cultural Hybrids in Modern British-Asian Fiction / Ei ida ega lääs: kultuurihübriidid tänapäeva Aasia päritolu Briti kirjanike teostes","authors":"Dorota Rygiel","doi":"10.7592/methis.v17i21/22.14584","DOIUrl":"https://doi.org/10.7592/methis.v17i21/22.14584","url":null,"abstract":"The concept of cultural hybridity has been widely discussed since the 1980s, especially within cultural and postcolonial studies. Hybridity directly results from cross-frontiers movements of migrants and cross-cultural flows that in Britain extended beyond WW II. It opposes the idea of limited or even closed identity and cultural bonds. The notion of hybridity has mainly been related to second-generation immigrants who were brought up in between two different worlds and two societies: the ethnic and the dominant ones. The paper focuses on first-generation immigrants of South Asian origin portrayed in literary works by Monica Ali and Hanif Kureishi in terms of the phenomenon of hybridity and the level of the immigrants’ assimilation into the host community. \u0000  \u0000Kultuurihübriidsuse mõiste üle on eriti just kultuuriuuringute ja postkoloniaalsete uuringute vallas laialdaselt arutletud alates 1980. aastatest. Artikli alguses mainitakse hübriidsuse kõige olulisemaid definitsioone, sest see mõiste koondab väga paljusid ideid. Kõigepealt selgitatakse mõiste bioloogilist tähendust, kirjeldatakse hübridiseerumise allikaid ja liigutakse tunnustatud teoreetikute Stuart Halli ja Homi Bhabha pakutud definitsioonideni. Hübriidsus on migrantide piireületava liikumise ja kultuuride vaheliste mõjude otseseks tulemuseks, sellele vastandub piiratud või lausa suletud identiteedi idee. Tegemist on vana nähtusega, mis tekkis juba kolonialismieelsel ajajärgul, kuid muutus järjest üldisemaks sõjajärgsel perioodil, kui Suurbritannias toimus massiline immigratsioon endistest kolooniatest. Termin on peamiselt seotud teise põlvkonna immigrantidega, nagu näiteks Suurbritannias elavad Lõuna-Aasia maade päritolu inimesed, kes kasvasid üles kahe erisuguse maailma ja ühiskonna – oma etnilise ühiskonna ja domineeriva ühiskonna vahel. Tuleb märkida, et tavaliselt teevad just teise põlvkonna immigrandid läbi hübridiseerumise protsessi. Mis toimub esimese põlvkonna immigrantidega? Kuidas mõjutab nende identiteeti fakt, et nad elavad oma kodumaast kaugel? \u0000Artikkel püüab vastata küsimusele, kas Suurbritannias elavaid esimese põlvkonna Lõuna-Aasia maade päritolu immigrante võib ka hübriidsetena identifitseerida. Keskendutakse identiteedi formeerumisele kahel tegelasel, kes esindavad Lõuna-Aasia immigrantide esimest põlvkonda Suurbritannias: Monica Ali raamatu „Brick Lane“ („Telliskivitee“, 2003) tegelane Chanu ja üks Hanif Kureishi raamatu „The Buddha of Suburbia“ („Äärelinna Buddha“, 1990) peategelasi, Haroon. \u0000Chanu saabus Londonisse 1970. aastatel eesmärgiga teenida palju raha, teha poliitilist karjääri ja pöörduda eduka ning lugupeetud mehena tagasi Bangladeshi. Ta lõpetas Dhaka Ülikooli, kuid otsustas Inglismaale emigreeruda, kus ta lootis leida tasuvat ja vastutusrikast tööd. Ta kavatses teenida piisavalt palju, et osta Dhakas maja ja anda oma pojale hea haridus. Vastupidiselt tema ootustele ei lange talle osaks mingit eeliskohtlemist, vaid ta peab minema elama teiste Bangladeshi","PeriodicalId":37565,"journal":{"name":"Methis","volume":"56 1","pages":""},"PeriodicalIF":0.0,"publicationDate":"2018-12-11","publicationTypes":"Journal Article","fieldsOfStudy":null,"isOpenAccess":false,"openAccessPdf":"","citationCount":null,"resultStr":null,"platform":"Semanticscholar","paperid":"91393744","PeriodicalName":null,"FirstCategoryId":null,"ListUrlMain":null,"RegionNum":0,"RegionCategory":"","ArticlePicture":[],"TitleCN":null,"AbstractTextCN":null,"PMCID":"","EPubDate":null,"PubModel":null,"JCR":null,"JCRName":null,"Score":null,"Total":0}

{"title":"The Director as Translator: The Case of Latvian Director Oļģerts Kroders / Lavastaja kui tõlkija: läti lavastaja Oļģerts Kroders","authors":"Vēsma Lēvalde","doi":"10.7592/methis.v17i21/22.14587","DOIUrl":"https://doi.org/10.7592/methis.v17i21/22.14587","url":null,"abstract":"The article aims to tackle the creative work of the eminent Latvian stage director Oļģerts Kroders (1921–2012). Kroders, as a representative of the psychological theatre, was one of the first in Soviet Latvia who dared to break with the canon of socialist realism and portrayed the characters of literary classics on the stage without heroic overtones. The cornerstone of his creative work was a detailed approach to the literary source text, adapting it to the intended concept of the production. He even used to adjust the interpretation of the text to the potential of a particular actor in a particular role. The article deals with text interpretation in two productions of Alexander Ostrovsky’s play “Without a Dowry” translated by the director himself and adapted for two different productions. The article demonstrates that due to the director’s careful interpretation the spoken text is precisely integrated into the performance. \u0000  \u0000Artikkel käsitleb väljapaistva läti teatrilavastaja Oļģerts Krodersi (1921–2012) loomingut. Psühholoogilise teatri esindaja Kroders oli üks esimesi lavastajaid Nõukogude Lätis, kes julges eemalduda sotsialistliku realismi kaanonist ja kujutada kirjandusklassika teoste tegelasi laval ilma kangelasliku alatoonita. Kõik need lavastused on sarnastel teemadel: nad uurivad ebakõla moraali ja võimu vahel, lahkavad üksikisiku vaimse vabadusega seotud probleeme ja otsivad eksistentsiaalselt olulistes valikumomentides peituvat psühholoogilist tegevusmotivatsiooni. Krodersi lähenemine lavastajatööle kujutab endast pidevaid uue teatrikeele otsinguid ja katkematut uuenduslikkust. Kroders tunnistas kirjandusliku allika ja kõneldud sõna tähtsust lavastuses ja pööras üksikasjalikku tähelepanu teksti kvaliteedile. Krodersi meetod, mis seisnes kirjandusliku teksti tõlgendamise kohandamises konkreetse näitleja potentsiaalile ja tema võimele oma tegelast mõista, saavutab emotsionaalselt mõjuva psühholoogilise väljenduse, avardades tavapärast klassikute tõlgendamise stilistilist raamistikku. Artikkel vaatleb teksti tõlgendamist Aleksandr Ostrovski näidendi „Kaasavaratu“ kahes eri lavastuses. Näidendi teksti tõlkis lavastaja ise ja kohandas selle kahe lavastuse jaoks. Artikkel näitab, et tänu lavastaja hoolikale tõlgendamisele on kõneldud tekst väga täpselt lavastusse integreeritud. Artikkel näitab, et Krodersi lavakeelne mõtlemine ületab näidendi teksti piire, luues uusi tänapäevaseid kunstiteoseid, mis on üks tänapäeva läti teatri tähtsamaid suundumusi.","PeriodicalId":37565,"journal":{"name":"Methis","volume":"2 1","pages":""},"PeriodicalIF":0.0,"publicationDate":"2018-12-11","publicationTypes":"Journal Article","fieldsOfStudy":null,"isOpenAccess":false,"openAccessPdf":"","citationCount":null,"resultStr":null,"platform":"Semanticscholar","paperid":"89676349","PeriodicalName":null,"FirstCategoryId":null,"ListUrlMain":null,"RegionNum":0,"RegionCategory":"","ArticlePicture":[],"TitleCN":null,"AbstractTextCN":null,"PMCID":"","EPubDate":null,"PubModel":null,"JCR":null,"JCRName":null,"Score":null,"Total":0}

{"title":"Totentanz and Graveyard Poetry: about the Baltic German Reception of English Graveyard Poetry / Totentanz ja graveyard poetry: inglise kalmuluule baltisaksa retseptsioonist","authors":"Kairit Kaur","doi":"10.7592/METHIS.V17I21/22.14583","DOIUrl":"https://doi.org/10.7592/METHIS.V17I21/22.14583","url":null,"abstract":"This paper explores the Baltic German reception of English graveyard poetry. The first translation of a graveyard poem was published in 1783 by Gottlieb Schlegel (Gray’s “Elegy”). Next, a poem by Elisa von der Recke is analysed in its dialogue with Blair’s “The Grave” and Schiller’s “Resignation”. The earliest and the most often talked about graveyard poem with the longest reception was Edward Young’s “Night-Thoughts”. Heinrich Mutschmann, professor for English at the University of Tartu, interpreted it as late as 1939. \u0000  \u0000Tõukudes ühest 1759. aastal Tallinnas trükitud matuseluuletusest, mis meenutab nii hiliskeskaegset Niguliste „Surmatantsu“ kui 18. sajandil populaarset inglise kalmuluulet (vt Kaur 2018, 365–366), vaadeldakse käesolevas artiklis inglise kalmuluule baltisaksa retseptsiooni. Ehitamaks silda Notke „Surmatantsu“ järgse ja 18. sajandi teise poole baltisaksa surmakujutuste vahele, on alustuseks lühidalt resümeeritud raamatuteadlase Tiiu Reimo artiklit surma visualiseerimisest 17.–18. sajandi Eesti ala võõrkeelsetes matuseluuletustes, täpsemalt vinjettides. Selle põhjal võib aimata, et uudsem, barokist inspireeritud, kuid nüüd juba rokokooliku kuju võtnud surmakäsitlus hakkas siinkandis maad võtma alates 18. sajandi teisest poolest, selle kõrgaeg jäi aga 18. sajandi viimse veerandi ja 19. sajandi esimese kolmandiku vahele. Kas võiks seostada sellise surmakujutuse populariseerumist inglise kalmuluule mõjude jõudmisega siiakanti? \u0000Esimene teadaolev inglise kalmuluule tõlge Baltimail (nüüdsel Eesti-Läti alal) ilmus 1783. aastal Riia toomkooli rektori Gottlieb Schlegeli sulest ajakirjas Vermischte Aufsätze und Urtheile. Selleks oli Thomas Gray „Külasurnuaial kirjutatud eleegia“ („Elegy Written on a Country Churchyard“, 1751), tõlgitud ilmselt „vooruste edendamiseks“ ja näitena, kuidas „raskeid teemasid“ meisterlikult „vaimu ja värvidega hingestada“, nii nagu Schlegel ühes oma 1779. aastal Riias avaldatud programmkirjutises luulele ülesandeks seadis. Schlegel jääb oma Gray eleegia tõlkes sõnastuslikus plaanis üsna originaali lähedale, järgneb sellele pildikeeles, mõjudes ehk sellest kord veidi idüllilisemalt, kord „maavillasemalt“, kuid ka baroksema ja õpetatumana; baroksele muljele aitab kaasa ka stoofivormivalik, mis erineb originaali lihtsast ristriimilisest viisikjambist. \u0000Järgmise retseptsiooninäitena on vaadeldud kuramaalanna Elisa von der Recke dialoogi Robert Blairi poeemiga „Haud“ („The Grave“, 1743) ja Friedrich Schilleri luuletusega „Resignatsioon“ („Resignation“, 1786) luuletuses „Surnupead“ („Die Todtenköpfe“, esmatrükk Schilleri „Hoorides“ („Die Horen“) 1797). Nagu Recke päevikust ilmneb, oli ta Schilleri teosest väga häiritud, kuna see näis tema jaoks hülgavat kristlikku hinge surematuse doktriini ja nõnda edendavat moraalitust (Rachel 1902, 330–331). Tundub, et toetudes just Blairile, astub Recke Schilleri käsitlusele vastu, Blairi poeemi siiski edasi arendades. Teadaolevalt Elisa von der Recke inglise keelt ei osanud ja t","PeriodicalId":37565,"journal":{"name":"Methis","volume":"175 1","pages":""},"PeriodicalIF":0.0,"publicationDate":"2018-12-11","publicationTypes":"Journal Article","fieldsOfStudy":null,"isOpenAccess":false,"openAccessPdf":"","citationCount":null,"resultStr":null,"platform":"Semanticscholar","paperid":"83537730","PeriodicalName":null,"FirstCategoryId":null,"ListUrlMain":null,"RegionNum":0,"RegionCategory":"","ArticlePicture":[],"TitleCN":null,"AbstractTextCN":null,"PMCID":"","EPubDate":null,"PubModel":null,"JCR":null,"JCRName":null,"Score":null,"Total":0}

{"title":"Transformational Utopian/Dystopian Projections in Turkish Literature: Teleandregenos Ütopyasında Evlilik Hayatı by Adam Şenel / Transformatsioonilised utoopia/düstoopia projektsioonid türgi kirjanduses: Adam Şeneli „Teleandregenos Ütopyasında Evlilik Haya","authors":"Emrah Atasoy","doi":"10.7592/METHIS.V17I21/22.14585","DOIUrl":"https://doi.org/10.7592/METHIS.V17I21/22.14585","url":null,"abstract":"This article aims to inform international scholars about the existence of an utopian tradition in Turkish literature and explicates the increasing interest in utopian literature in Turkey. The first part of the article presents an insight into the literary and historical progress of the Turkish utopian tradition within the context of a tradition that is predominantly western. The second part engages in a critical and thematic analysis of Adam Şenel’s novella, Teleandregenos Ütopyasında Evlilik Hayatı, first published in 1968 by Bizim Publishing House. It can be translated as Marriage Life in Teleandregenos’s Utopia. In this article, the 2003 version is used and cited. \u0000  \u0000Utopistlik kirjandus köidab jätkuvalt laiu lugejate hulki paljudes kultuurides, sest see kujutab erisuguseid maailmakordi, millest mõned võivad muutuda tegelikkuseks selleks spetsiaalselt moodustatud kogukondades, teised aga jäävad väljamõeldiste valda, kuid pakuvad siiski vaateid tegeliku elu küsitavatele aspektidele ja toovad esile vastandlikke hääli, sarnasust, paljusust ja mitmekesisust. Kirjanikud kujutavad lootust reformidele ja parema, isegi ideaalse ühiskonna otsinguid nende enda vaatepunktist loodud kujutletavates maailmades. Mõned kirjanikud otsivad utoopilist lootust, teised autorid võivad utoopiliste ootuste realiseerumise võimatuse tõttu esitada luupainajalikke ühiskonnakordi düstoopiate abil, mida professor Sargent kirjeldab kui „mitte-eksisteerivat ühiskonda, mida kirjeldatakse märkimisväärse üksikasjalikkusega ja mis on tavaliselt asetatud aega ja ruumi, mida kaasaegne lugeja peaks, autori kavatsuse järgi, nägema tublisti hullema ühiskonnana kui see, kus ta parajasti elab.“ Nende tekstide kaudu näitavad kirjanikud, intellektuaalid ja filosoofid alternatiivseid süsteeme ja ideoloogilisi formatsioone kriitilisest perspektiivist ja/või vastandlikust seisukohast. \u0000Need spekulatiivsed teosed käsitlevad selliseid probleeme nagu ühiskonna hierarhiline ülesehitus, võimukasutus, manipulatiivne epistemoloogia, sotsiaalne manipuleerimine, ajalugu ja rõhumine, mis panevad meid mõtlema ühiskondlik-poliitilise olustiku ja selle võimalike arutlusvigade üle. Ingliskeelsetel teostel on võimalik jõuda rahvusvahelise lugejani, samasugustel spekulatiivse kirjanduse teostel, mis pole inglise keeles kirjutatud, on aga juhul, kui neid ei tõlgita, ainult piiratud kohalik lugejaskond. Seetõttu püüab käesolev artikkel heita valgust utopistlikule mõttele türgi kirjanduses ja teadustöödes, mille põhjuseks on Türgis kasvav huvi utopismi ja kirjanduslike utoopiate/düstoopiate vastu. Artikkel tutvustab ka Adam Şeneli lühiromaani „Teleandregenos Ütopyasında Evlilik Hayatı“ („Abielu Teleandregenose Utoopias“).","PeriodicalId":37565,"journal":{"name":"Methis","volume":"24 2 1","pages":""},"PeriodicalIF":0.0,"publicationDate":"2018-12-11","publicationTypes":"Journal Article","fieldsOfStudy":null,"isOpenAccess":false,"openAccessPdf":"","citationCount":null,"resultStr":null,"platform":"Semanticscholar","paperid":"83880673","PeriodicalName":null,"FirstCategoryId":null,"ListUrlMain":null,"RegionNum":0,"RegionCategory":"","ArticlePicture":[],"TitleCN":null,"AbstractTextCN":null,"PMCID":"","EPubDate":null,"PubModel":null,"JCR":null,"JCRName":null,"Score":null,"Total":0}

{"title":"Dynamics of Crossing Borders. The Case of Hella Wuolijoki / Piiride ületamise dünaamika. Hella Wuolijoki juhtum","authors":"Anneli Saro","doi":"10.7592/METHIS.V17I21/22.14589","DOIUrl":"https://doi.org/10.7592/METHIS.V17I21/22.14589","url":null,"abstract":"The focus of the article is Estonian born Finnish playwright Hella Wuolijoki (1886–1954). The article concentrates on the process of becoming 1) the de-familiarized Own and subsequently 2) the Other, i.e. on the process of acculturation. The change of language from Estonian to Finnish but also Wuolijoki’s ethnical and political self-identity as expressed in her fictional works and memoirs illuminate these dynamics. The reception of Wuolijoki’s first fictional works (written in Estonian) is analyzed with the aim of understanding the communication between the writer and her audiences and the reasons behind her change of language and ethnic identity. \u0000  \u0000Artikli fookuses on tuntud Soome näitekirjanik Hella Wuolijoki (1886–1954), kelle näidendite varal ehitati üles Soome rahvuslik (ja feministlik) identiteet. Wuolijoki oli tegelikult Eestis sündinud Ella Marie Murrik, kes aastal 1904 läks Helsingi Ülikooli õppima, abiellus seal Sulo Wuolijokiga (1881–1957) ning jäi aegamööda eestlastele võõraks. \u0000Hella Wuolijoki biograafiat ja kirjanduslikku pärandit on põhjalikult uuritud nii Eestis kui ka Soomes, kuid tema kultuurilist ülekannet ja akulturatsiooni pole teoreetilises raamistikus käsitletud. Käesolev artikkel keskendub eelkõige ülekandele, s.t piiride ületamise protsessile, sellele, kuidas Wuolijokist sai 1) võõritatud Oma ja seejärel 2) Teine. Kõige silmatorkavam märk tema akulturatsiooniprotsessist oli üleminek eesti keelelt soome keelele kirjanduslikus loomingus, aga ka etnilise ja poliitilise identiteedi muutumine, nagu see väljendub Wuolijoki fiktsionaalsetes ja hilisemates memuaarsetes teostes. Artiklis analüüsitakse Wuolijoki varaste, eesti keeles kirjutatud teoste retseptsiooni eesmärgiga mõista kirjaniku ja tema publiku vahelist kommunikatsiooni ja põhjuseid, mis viisid kirjandusliku keele väljavahetamiseni ja etnilise identiteedi muutumiseni. \u0000Wuolijoki püüdis kehtestada endale kohta eesti kirjanduses aastail 1911–1914 ning selle taga olid paljuski nii majanduslikud kui ka psühholoogilised põhjused – hüvastijätt kodumaa ja suguvõsaga. Kuigi Eestis oli juba kanda kinnitanud realism, mõjusid Wuolijoki ideedraama „Talulapsed“ ja rahvusromantiline romaan „Udutagused“ nii teema kui ka väljendusvahendite poolest anakronistlikult, kuigi teatud määral ka kütkestasid. Ka tema eesti keel oli vananenud. Wuolijoki vasakpoolsed ja feministlikud vaated ühelt poolt ning Venemaa tsensuuriaparaat teiselt poolt suurendasid kirjaniku ja tema publiku vahelisi mõistmisraskusi veelgi. Tema teoste vastuoluline retseptsioon kodumaal nõrgendas ka Wuolijoki ühtekuuluvustunnet Eesti ühiskonnaga. \u0000Teise katse end eesti kirjanduses kehtestada tegi Wuolijoki aastail 1931–1932, kirjutades lühikese ajaga kolm eestikeelset näidendit ja ühe romaani. Viimane sai üsna hävitava kriitika osaliseks ning näidenditest pääses lavale vaid „Koidula“, mis põhjustas küll skandaali, kuid tõi kirjanikule siiski ka tasu ja kuulsuse. Wuolijoki selle perioodi näidendites on tunda Ibseni mõj","PeriodicalId":37565,"journal":{"name":"Methis","volume":"96 1","pages":""},"PeriodicalIF":0.0,"publicationDate":"2018-12-11","publicationTypes":"Journal Article","fieldsOfStudy":null,"isOpenAccess":false,"openAccessPdf":"","citationCount":null,"resultStr":null,"platform":"Semanticscholar","paperid":"82821734","PeriodicalName":null,"FirstCategoryId":null,"ListUrlMain":null,"RegionNum":0,"RegionCategory":"","ArticlePicture":[],"TitleCN":null,"AbstractTextCN":null,"PMCID":"","EPubDate":null,"PubModel":null,"JCR":null,"JCRName":null,"Score":null,"Total":0}

{"title":"The Bilingual Writer: Two Estonian-Russian Cases and One Russian-Estonian Case / Kakskeelne kirjanik: kaks eesti-vene kirjanikku ja üks vene-eesti kirjanik","authors":"Irina Belobrovtseva","doi":"10.7592/METHIS.V17I21/22.14582","DOIUrl":"https://doi.org/10.7592/METHIS.V17I21/22.14582","url":null,"abstract":"The present article addresses the problem of literary bilingualism. Summing up linguists’ disagreements concerning the content and scope of the notion of bilingualism, this article, which in its practical part addresses the situation of Russian-Estonian literary bilingualism, can be considered a prolegomenon to this subject. The problem of Estonian-Russian literary bilingualism is discussed on the basis of the poetic output of Jaan Kaplinski (whose native language is Estonian) and Igor Kotjukh (whose native language is Russian), both of whom have been active as bilingual writers for many years, and on the basis of a recently published novel by Kalle Käsper Чудо (Wonder, 2017)—Kalle Käsper’s debut as a Russian writer. The problem of literary bilingualism will be discussed in the framework of the following methods: stylistic analysis of the text, interviews with bilingual writers, and the analysis of bilingual writers’ texts from the perspective of the presence of Russian/Estonian linguistic and cultural substrata. \u0000  \u0000Käesoleva artikli praktiline osa käsitleb vene-eesti kirjandusliku kakskeelsuse olukorda, teoreetilises osas võetakse kokku keeleteadlaste lahkarvamused kakskeelsuse mõiste sisu ja ulatuse üle. Eesti-vene kirjandusliku kakskeelsuse küsimust vaadeldakse eesti emakeelega Jaan Kaplinski ja vene emakeelega Igor Kotjuhi luuleloomingu põhjal. Mõlemad autorid on palju aastaid tegutsenud kakskeelsete kirjanikena. Samuti käsitletakse Kalle Käsperi hiljuti ilmunud venekeelset romaani „Ime“ (2017), mis oli Käsperi debüüt vene kirjanikuna. Kirjandusliku kakskeelsuse küsimust arutatakse stilistilise tekstianalüüsi ja kakskeelsete kirjanikega tehtud intervjuude abil, toetudes kakskeelsete kirjanike tekstide analüüsile, mis uurib vene/eesti keelelise ja kultuurilise aluskihi olemasolu nende teostes. \u0000Üldjuhul on keeleteadlaste hoiak kakskeelsuse suhtes üsna lähedal kakskeelsuse tunnustamisele nähtusena, mis ei nõua ilmtingimata mõlema keele võrdset valdamist (André Martinet); samuti ei nõua see ka selliste oskuste võrdset valdamist nagu teisest keelest arusaamine, selle rääkimine, lugemine ja kirjutamine (John T. Macnamara). Enamik sajandivahetusel sel alal tehtud uurimustest käsitleb kakskeelsuse kognitiivset aspekti. Tõestati ideed, et kakskeelsus formeerus õppimise käigus, s.t pärast emakeele omandamise lõpetamist. Lükates ümber hirme, mis puudutavad kakskeelsuse negatiivset mõju haprale inimteadvusele, jõudis teadus järeldusele, et kakskeelsus hoopiski ergutab inimese kognitiivseid võimeid. \u0000Erinevalt kakskeelsuse kui keelelise nähtuse uurimisest pole kirjandusliku kakskeelsuse definitsioonide vahel lahknevusi: kakskeelsed kirjanikud on need kirjanikud, kes oskavad hästi kahte või enamat keelt. Seoses globaliseerumisega võib ette näha selliste kakskeelsete kirjanike arvu kiiret kasvu, kes ei oska oma loomingus kasutatavaid keeli võrdsel tasemel. Kirjandusliku kakskeelsuse olukorda mõjutab ka postmodernismi ajajärk, kus kirjandust peetakse mängu","PeriodicalId":37565,"journal":{"name":"Methis","volume":"15 1","pages":""},"PeriodicalIF":0.0,"publicationDate":"2018-12-11","publicationTypes":"Journal Article","fieldsOfStudy":null,"isOpenAccess":false,"openAccessPdf":"","citationCount":null,"resultStr":null,"platform":"Semanticscholar","paperid":"84719184","PeriodicalName":null,"FirstCategoryId":null,"ListUrlMain":null,"RegionNum":0,"RegionCategory":"","ArticlePicture":[],"TitleCN":null,"AbstractTextCN":null,"PMCID":"","EPubDate":null,"PubModel":null,"JCR":null,"JCRName":null,"Score":null,"Total":0}

{"title":"Opera across Borders: New Technologies and Mediatization / Piire ületav ooper: uued tehnoloogiad ja mediatiseerimine","authors":"Lauma Mellēna-Bartkeviča","doi":"10.7592/METHIS.V17I21/22.14586","DOIUrl":"https://doi.org/10.7592/METHIS.V17I21/22.14586","url":null,"abstract":"This article aims to address the impact of new technologies and mediatization of the opera genre in the 2nd decade of the 21st century taking into account the discussion on “liveness” and mediated artistic experiences offered by Philip Auslander and Bruce McConachie. The inquiry outlines three key modalities in terms of interaction between opera and mediatization: 1) multimedia as a part of an opera production, 2) media as channels for opera distribution, and 3) mediatization as a communication tool. Excluding opera films and history of opera recordings, the main focus here concerns HD live and online transmissions of opera performances. Mediatization has introduced notable changes in the perception of this genre of performing arts, questioning the phenomenon of operatic immersion and leading to the transformation of operatic culture. \u0000  \u0000Artikkel käsitleb uute tehnoloogiate ja mediatiseerimise mõju ooperižanrile 21. sajandi teisel aastakümnel, võttes arvesse Philip Auslanderi ja Bruce McConachie arutelu elava ettekande (liveness) ja vahendatud kunstilise elamuse üle. Uurimus visandab kolm olulist ooperi ja mediatiseerimise vastastikust toimet puudutavat modaalsust: 1) multimeedia ooperi lavastamise osana, 2) meedia kui ooperi levitamise kanalid, 3) mediatiseerimine kui kommunikatsioonivahend. \u0000Uute tehnoloogiate ülikiire areng mõjutab tänapäeval kõiki esituskunstižanre, isegi ooperit, mida peetakse kõige konservatiivsemaks muusikateatri vormiks. Tehnoloogiate laialtlevinud igapäevakasutus loob uue nõuete, väljakutsete ja võimaluste raamistiku. Tehnoloogilised uuendused, alates subtiitrimasinatest ja lõpetades elava esituse online-ülekannetega, varieerivad levikukanaleid ja teevad ooperi kättesaadavaks väljaspool ooperimaja, hoolimata vaatajate kultuurioludest ja sotsiaalsetest piiridest. Meedia annab lavastajatele ja produtsentidele ohtralt võimalusi, kuidas klassikalise ooperirepertuaari kogemist publiku jaoks uudseks muuta ja pakkuda neile visuaalselt muljetavaldavaid lavastusi. Publik saab ooperit vaadata, tõlgendada ja sellesse süüvida (immerse) nii otse, ooperimajas kohal viibides kui ka virtuaalselt, elava voogesituse või salvestatud ooperietenduse online-esituse kaudu, aga ka kinoseanssidel ja TV-saateid jälgides. Kõik need aspektid algatavad tänapäevase ooperielamuse üle väitlusi, mis käsitlevad mediatiseerimise nõrku ja tugevaid külgi ooperi lavastamisel ja nautimisel, teaduslikul uurimisel ja õpetamisel ning mis uurivad mediatiseeritud kunstielamust.  \u0000Meedia ja esitamisega seotud teooriad käsitlevad harva ooperit kui konkreetset sünteetilist esituskunsti žanri ja selle suhteid meediaga. Clemens Risi puudutas seda teemat, uurides ooperisse süüvimist (immersiooni) ja sellest otseselt osavõtmist, Christopher Morris on analüüsinud televisiooni jaoks valmistatud Itaalia ooperifilmide viimast lainet, kus püütakse publikule pakkuda hüperreaalset elamust asukoha ja toimumisajaga seotud eritingimuste kaudu. Ülalmainitud Auslanderi ja McConachi","PeriodicalId":37565,"journal":{"name":"Methis","volume":"41 1","pages":""},"PeriodicalIF":0.0,"publicationDate":"2018-12-11","publicationTypes":"Journal Article","fieldsOfStudy":null,"isOpenAccess":false,"openAccessPdf":"","citationCount":null,"resultStr":null,"platform":"Semanticscholar","paperid":"87985549","PeriodicalName":null,"FirstCategoryId":null,"ListUrlMain":null,"RegionNum":0,"RegionCategory":"","ArticlePicture":[],"TitleCN":null,"AbstractTextCN":null,"PMCID":"","EPubDate":null,"PubModel":null,"JCR":null,"JCRName":null,"Score":null,"Total":0}

{"title":"Postcolonialism and the Soviet Union. Epp Annus, Soviet Postcolonial Studies: A View from the Western Borderlands (London and New York: Routledge, 2018)","authors":"Kaarel Piirimäe","doi":"10.7592/METHIS.V17I21/22.14594","DOIUrl":"https://doi.org/10.7592/METHIS.V17I21/22.14594","url":null,"abstract":"<jats:p>.</jats:p>","PeriodicalId":37565,"journal":{"name":"Methis","volume":"32 3 1","pages":""},"PeriodicalIF":0.0,"publicationDate":"2018-12-11","publicationTypes":"Journal Article","fieldsOfStudy":null,"isOpenAccess":false,"openAccessPdf":"","citationCount":null,"resultStr":null,"platform":"Semanticscholar","paperid":"82823384","PeriodicalName":null,"FirstCategoryId":null,"ListUrlMain":null,"RegionNum":0,"RegionCategory":"","ArticlePicture":[],"TitleCN":null,"AbstractTextCN":null,"PMCID":"","EPubDate":null,"PubModel":null,"JCR":null,"JCRName":null,"Score":null,"Total":0}