Dynamics of Crossing Borders. The Case of Hella Wuolijoki / Piiride ületamise dünaamika. Hella Wuolijoki juhtum

Abstract

The focus of the article is Estonian born Finnish playwright Hella Wuolijoki (1886–1954). The article concentrates on the process of becoming 1) the de-familiarized Own and subsequently 2) the Other, i.e. on the process of acculturation. The change of language from Estonian to Finnish but also Wuolijoki’s ethnical and political self-identity as expressed in her fictional works and memoirs illuminate these dynamics. The reception of Wuolijoki’s first fictional works (written in Estonian) is analyzed with the aim of understanding the communication between the writer and her audiences and the reasons behind her change of language and ethnic identity.   Artikli fookuses on tuntud Soome näitekirjanik Hella Wuolijoki (1886–1954), kelle näidendite varal ehitati üles Soome rahvuslik (ja feministlik) identiteet. Wuolijoki oli tegelikult Eestis sündinud Ella Marie Murrik, kes aastal 1904 läks Helsingi Ülikooli õppima, abiellus seal Sulo Wuolijokiga (1881–1957) ning jäi aegamööda eestlastele võõraks. Hella Wuolijoki biograafiat ja kirjanduslikku pärandit on põhjalikult uuritud nii Eestis kui ka Soomes, kuid tema kultuurilist ülekannet ja akulturatsiooni pole teoreetilises raamistikus käsitletud. Käesolev artikkel keskendub eelkõige ülekandele, s.t piiride ületamise protsessile, sellele, kuidas Wuolijokist sai 1) võõritatud Oma ja seejärel 2) Teine. Kõige silmatorkavam märk tema akulturatsiooniprotsessist oli üleminek eesti keelelt soome keelele kirjanduslikus loomingus, aga ka etnilise ja poliitilise identiteedi muutumine, nagu see väljendub Wuolijoki fiktsionaalsetes ja hilisemates memuaarsetes teostes. Artiklis analüüsitakse Wuolijoki varaste, eesti keeles kirjutatud teoste retseptsiooni eesmärgiga mõista kirjaniku ja tema publiku vahelist kommunikatsiooni ja põhjuseid, mis viisid kirjandusliku keele väljavahetamiseni ja etnilise identiteedi muutumiseni. Wuolijoki püüdis kehtestada endale kohta eesti kirjanduses aastail 1911–1914 ning selle taga olid paljuski nii majanduslikud kui ka psühholoogilised põhjused – hüvastijätt kodumaa ja suguvõsaga. Kuigi Eestis oli juba kanda kinnitanud realism, mõjusid Wuolijoki ideedraama „Talulapsed“ ja rahvusromantiline romaan „Udutagused“ nii teema kui ka väljendusvahendite poolest anakronistlikult, kuigi teatud määral ka kütkestasid. Ka tema eesti keel oli vananenud. Wuolijoki vasakpoolsed ja feministlikud vaated ühelt poolt ning Venemaa tsensuuriaparaat teiselt poolt suurendasid kirjaniku ja tema publiku vahelisi mõistmisraskusi veelgi. Tema teoste vastuoluline retseptsioon kodumaal nõrgendas ka Wuolijoki ühtekuuluvustunnet Eesti ühiskonnaga. Teise katse end eesti kirjanduses kehtestada tegi Wuolijoki aastail 1931–1932, kirjutades lühikese ajaga kolm eestikeelset näidendit ja ühe romaani. Viimane sai üsna hävitava kriitika osaliseks ning näidenditest pääses lavale vaid „Koidula“, mis põhjustas küll skandaali, kuid tõi kirjanikule siiski ka tasu ja kuulsuse. Wuolijoki selle perioodi näidendites on tunda Ibseni mõjutusi: tugevad ja targad naised peategelastena, konfliktsed ideid arendatakse vestluse, mitte tegevuse kaudu ning realistlikku elukujutust rikastatakse sümbolite ja sümboltegelastega. Need teosed ei sobitunud 1930. aastatel valitsenud realistliku kaanoniga ning said mõnevõrra ebaõiglase kriitika osaliseks. Kuna Wuolijoki ilmselt tajus ka kasvavat emotsionaalset, keelelist ja mentaalset distantsi endiste kaasmaalastega, otsustas ta eesti kultuurist tagasi tõmbuda, jätkates kirjanduslikku tööd talle Soomes emotsionaalselt lähedaseks saanud teemade ja motiividega, mis tagasid ta teostele ka autentsuse efekti. Wuolijoki ületas Eesti ja Soome vahelise piiri ehk liikus teise sotsiaalkultuurilisse konteksti vähemalt neljas tähenduses: geograafiliselt, keeleliselt, kunstiliselt ja ideoloogiliselt/poliitiliselt. Selline mitmekordne ülekanne ehk akulturatsiooniprotsess mõjutas loomulikult ka tema identiteeti. Perioodil 1904–1933 identifitseerus Wuolijoki selgelt mõlema etnilise rühmaga, nii eestlaste kui ka soomlastega, nii et seda protsessi võib nimetada integratsiooniks või kakskultuurilisuseks. Hiljem muutusid Wuolijoki suhted Eesti ja eestlastega juhuslikumaks ning see juhataks justkui termini „assimilatsioon“ juurde, kuid seda saab kasutada ainult reservatsioonidega, sest kirjanik jäi ka Soome ühiskonnas valgeks vareseks – kosmopoliidiks.