启蒙运动与萨拉卡教区利沃尼亚语生存的关系

IF 0.3 0 LANGUAGE & LINGUISTICS
A. Vunk
{"title":"启蒙运动与萨拉卡教区利沃尼亚语生存的关系","authors":"A. Vunk","doi":"10.12697/JEFUL.2018.9.2.02","DOIUrl":null,"url":null,"abstract":"In the 18th century, the Livonian language in Salaca Parish became the subject of academic interest, and also persecution. This article examines the contradictory challenges posed by the Age of Enlightenment, primarily the exclusion of the Livonian language from public use that was carried out with the help of administrative and legal measures. The sources for the article include contemporary descriptions, as well as data related to the families that can be identified as being Livonians. The differing attitudes of the two largest manor administrators toward the Livonian peasants and their language is highlighted along with the ensuing consequences. There is also a description of the projects and undertakings that were impacted by the Enlightenment at the parish’s larger manors. To start, the article defines the borders of the Livonians’ linguistic island in the first half of the 18th century, and in conclusion, a comparison is provided of the language usage of the Livonians in this same area in the first half of the 19th century.Kokkuvõte. Aldur Vunk: Seosed valgustusaja ja liivi keele püsimise vahel Salatsi kihelkonnas. Valgustusliikumise mõju Balti kubermangudes ei väljendunud kõikjal positiivsete arengute kaudu ja 18. sajandil ei suudetud ühiskonda kaasajastada tasakaalustatult, hävitamata elutervele kultuurile omast paljusust. Valgustusaeg koos samal ajal süvenenud pärisorjusega oli Salatsi liivi talupoegadele mitmeti väljakutsuv; võrreldes varasema ajaga sõltus nende kultuurilise ja keelelise omapära püsimine kohalikest mõisnikest ja nende heakskiidul ametisse pandud pastoritest. See polnud aga kaugeltki parim võimalus, sest koos uue mentaliteedi võidulepääsemisega oli suurenenud lõhe ka haritud ja valgustatud inimeste eneste vahel. Liivlaste kultuurilist emantsipatsiooni takistasid seisuslikud tõkked ja Salaca kihelkonna kaugus nii kubermangu- kui ka kreisikeskustest ei võimaldanud siia koonduda rohkematel haritlastel kui pastor ja mõisnike koduõpetajad. Liivlaste identiteedi väga oluline nõrgenemine valgustusaja kestel Salatsi kihelkonnas on tuvastatav nende asustusalana kirjeldatud piirkonna kiires kahanemises 18. sajandi teisel poolel ja 19. sajandi alguses. Ometi polnud Salatsi kihelkond valgustusajal vaimse elu orbiidilt kadunud ja täielikku pimedusse mattunud kolgas, kus valgustusideed oleks olnud täiesti tundmatud. Pigem suurenes sellel ajastul haritud inimeste iseteadlike suundumiste osakaal ja palju sõltus ka Salatsi kihelkonna väheste haritlaste huvidest. Samal ajal kui saksakeelsesse teadusperioodikasse jõudis teadmine akadeemilist huvi pakkuvast liivlaste kultuurist, algas selle väljenduste mahasurumine. Aastatel 1742–1778 kihelkonnakogudust teeninud pastor Johann Conrad Burchard saatis Peterburi Teaduste Akadeemia liikmele August Ludwig von Schlözerile liivi keele alase kaastöö ja jätkas selle keele uurimist Salatsi kihelkonnas. Tema järeltulija, pastor Ignatius Franz Hackel, võttis aga eesmärgiks liivi talupoegade iidse ja omapärase kultuuri hävitamise, mis ühiskonna poolt tema kätte antud volituste ja pika ametiaja (1778–1836) toel ka teoks sai. Lisaks pastoritele oli suur osakaal talupoegade elu suunamisel mõisnikel. 1738. aastal poolitatud Salatsi mõisa kahes pooles olid tingimused liivi kultuuri säilimisele erinevad. Salatsi kihelkonnas elanud liivlastest kasutas oma emakeelt kauem Svētciemsi mõisa kogukond. Seda mõisa pidasid 18. sajandil valdavalt kohalikud või samast piirkonnast pärit mõisnikud ja väljapaistvaim neist oli Riia literaatide suhtlusringkonda kuulunud kihelkonna sillakohtunik Friedrich Gustav von Dunten. 1769. aastal mõisa üle võtnud parun Dunten korraldas samal aastal kohalike talupoegade keele jäädvustamise Riia Toomkiriku ülempastori ja konsistooriumi koolijuhi Immanuel Justus von Esseni juures. Samal ajal Vecsalaca mõisas suurejoonelisi ja ajastule iseloomulikke kultuurimonumente püstitanud parun Friedrich Hermann von Fersen rõhutas küll oma majapidamise kuulumist antiikse ja germaani kultuuri mõjuvälja, kuid aitas ise kaasa seal veel elujõulise liivi kultuuri väljasuretamisele.Märksõnad: liivlased, Salaca kihelkond, Vecsalaca, Svētciems, Ķirbiži, 18. sajand, liivi keelKubbõvõttõks. Aldur Vunk: Sidtõkst sieldõmāiga ja līvõ kīel pīlimiz vail Salāts mōgõrs. Sieldõmāiga likkimiz mȯj 18. āigastsadā Baltijs iz ūo set pozitīvi. Sieldõmāiga īdskubs vǟrgõdāigaks vȯļ Salāts mōaŗīntijizt pierāst lǟlam. Nänt kultūr ja kīel pīlimi tǟnkiz mȯiznikīst ja päpīst. Bet se võimi sugīd iz ūo amā paŗīmi, sīestõ põŗg kovāld rovzt eņtš vail kazīz jo sūrõks. Līvlizt identitēt 18. āigastsadā lopāndõks pūol ja 19. āigastsadā īrgandõksõs ei jo vōjlizõks, sīestõ jo piškizõks ei mō, kus ne jelīzt, ja Salāts immõrkouț vȯļ kougõn sidāmist. Salāts immõrkouț umīțigid iz ūo täužiņ pimdõ kūož, kus sieldõmāiga mõtkõd äb vȯlkst vȯnnõd tundtõbõd. Sīel īž āigal, ku saksā tieudlizt āigakērad sizzõl päzīzt tieutõd iļ līvõd kultūr, īrgiz ka līvõd kultūr mōzõ pīkstimi. Päp Johann Conrad Burchard sōtiz Pētõrburg Tieud Akadēmij nõtkõmõn August Ludwig von Schlözerõn eņtš tuņšlimiztīe iļ līvõ kīel ja jatkīz līvõ kīel tuņšlimiztīedõ Salāts immõrkouțš ka pierrõ. Bet täm tagāntuļļi, päp Ignatius Franz Hackel, īrgiz artõ līvõ kultūrõ nei ku set sȭitiz. 1738. āigasts Salāts mȯizõ sai jagdõt kōd jagūks. Sīe Pivākilā jags līvõ kēļ sai kȭlbatod amā kōgim. Mȯiznikā Friedrich Gustav von Dunten tigtiz līvõd kultūrõ. Bet nägțõbõks Vanāsalāts mȯizõ barōn Friedrich Hermann äbțiz artõ līvõd kultūrõ.","PeriodicalId":40321,"journal":{"name":"Eesti ja Soome-Ugri Keeleteaduse Ajakiri-Journal of Estonian and Finno-Ugric Linguistics","volume":null,"pages":null},"PeriodicalIF":0.3000,"publicationDate":"2018-12-31","publicationTypes":"Journal Article","fieldsOfStudy":null,"isOpenAccess":false,"openAccessPdf":"","citationCount":"1","resultStr":"{\"title\":\"The relationship between the Enlightenment and the survival of the Livonian language in Salaca Parish\",\"authors\":\"A. Vunk\",\"doi\":\"10.12697/JEFUL.2018.9.2.02\",\"DOIUrl\":null,\"url\":null,\"abstract\":\"In the 18th century, the Livonian language in Salaca Parish became the subject of academic interest, and also persecution. This article examines the contradictory challenges posed by the Age of Enlightenment, primarily the exclusion of the Livonian language from public use that was carried out with the help of administrative and legal measures. The sources for the article include contemporary descriptions, as well as data related to the families that can be identified as being Livonians. The differing attitudes of the two largest manor administrators toward the Livonian peasants and their language is highlighted along with the ensuing consequences. There is also a description of the projects and undertakings that were impacted by the Enlightenment at the parish’s larger manors. To start, the article defines the borders of the Livonians’ linguistic island in the first half of the 18th century, and in conclusion, a comparison is provided of the language usage of the Livonians in this same area in the first half of the 19th century.Kokkuvõte. Aldur Vunk: Seosed valgustusaja ja liivi keele püsimise vahel Salatsi kihelkonnas. Valgustusliikumise mõju Balti kubermangudes ei väljendunud kõikjal positiivsete arengute kaudu ja 18. sajandil ei suudetud ühiskonda kaasajastada tasakaalustatult, hävitamata elutervele kultuurile omast paljusust. Valgustusaeg koos samal ajal süvenenud pärisorjusega oli Salatsi liivi talupoegadele mitmeti väljakutsuv; võrreldes varasema ajaga sõltus nende kultuurilise ja keelelise omapära püsimine kohalikest mõisnikest ja nende heakskiidul ametisse pandud pastoritest. See polnud aga kaugeltki parim võimalus, sest koos uue mentaliteedi võidulepääsemisega oli suurenenud lõhe ka haritud ja valgustatud inimeste eneste vahel. Liivlaste kultuurilist emantsipatsiooni takistasid seisuslikud tõkked ja Salaca kihelkonna kaugus nii kubermangu- kui ka kreisikeskustest ei võimaldanud siia koonduda rohkematel haritlastel kui pastor ja mõisnike koduõpetajad. Liivlaste identiteedi väga oluline nõrgenemine valgustusaja kestel Salatsi kihelkonnas on tuvastatav nende asustusalana kirjeldatud piirkonna kiires kahanemises 18. sajandi teisel poolel ja 19. sajandi alguses. Ometi polnud Salatsi kihelkond valgustusajal vaimse elu orbiidilt kadunud ja täielikku pimedusse mattunud kolgas, kus valgustusideed oleks olnud täiesti tundmatud. Pigem suurenes sellel ajastul haritud inimeste iseteadlike suundumiste osakaal ja palju sõltus ka Salatsi kihelkonna väheste haritlaste huvidest. Samal ajal kui saksakeelsesse teadusperioodikasse jõudis teadmine akadeemilist huvi pakkuvast liivlaste kultuurist, algas selle väljenduste mahasurumine. Aastatel 1742–1778 kihelkonnakogudust teeninud pastor Johann Conrad Burchard saatis Peterburi Teaduste Akadeemia liikmele August Ludwig von Schlözerile liivi keele alase kaastöö ja jätkas selle keele uurimist Salatsi kihelkonnas. Tema järeltulija, pastor Ignatius Franz Hackel, võttis aga eesmärgiks liivi talupoegade iidse ja omapärase kultuuri hävitamise, mis ühiskonna poolt tema kätte antud volituste ja pika ametiaja (1778–1836) toel ka teoks sai. Lisaks pastoritele oli suur osakaal talupoegade elu suunamisel mõisnikel. 1738. aastal poolitatud Salatsi mõisa kahes pooles olid tingimused liivi kultuuri säilimisele erinevad. Salatsi kihelkonnas elanud liivlastest kasutas oma emakeelt kauem Svētciemsi mõisa kogukond. Seda mõisa pidasid 18. sajandil valdavalt kohalikud või samast piirkonnast pärit mõisnikud ja väljapaistvaim neist oli Riia literaatide suhtlusringkonda kuulunud kihelkonna sillakohtunik Friedrich Gustav von Dunten. 1769. aastal mõisa üle võtnud parun Dunten korraldas samal aastal kohalike talupoegade keele jäädvustamise Riia Toomkiriku ülempastori ja konsistooriumi koolijuhi Immanuel Justus von Esseni juures. Samal ajal Vecsalaca mõisas suurejoonelisi ja ajastule iseloomulikke kultuurimonumente püstitanud parun Friedrich Hermann von Fersen rõhutas küll oma majapidamise kuulumist antiikse ja germaani kultuuri mõjuvälja, kuid aitas ise kaasa seal veel elujõulise liivi kultuuri väljasuretamisele.Märksõnad: liivlased, Salaca kihelkond, Vecsalaca, Svētciems, Ķirbiži, 18. sajand, liivi keelKubbõvõttõks. Aldur Vunk: Sidtõkst sieldõmāiga ja līvõ kīel pīlimiz vail Salāts mōgõrs. Sieldõmāiga likkimiz mȯj 18. āigastsadā Baltijs iz ūo set pozitīvi. Sieldõmāiga īdskubs vǟrgõdāigaks vȯļ Salāts mōaŗīntijizt pierāst lǟlam. Nänt kultūr ja kīel pīlimi tǟnkiz mȯiznikīst ja päpīst. Bet se võimi sugīd iz ūo amā paŗīmi, sīestõ põŗg kovāld rovzt eņtš vail kazīz jo sūrõks. Līvlizt identitēt 18. āigastsadā lopāndõks pūol ja 19. āigastsadā īrgandõksõs ei jo vōjlizõks, sīestõ jo piškizõks ei mō, kus ne jelīzt, ja Salāts immõrkouț vȯļ kougõn sidāmist. Salāts immõrkouț umīțigid iz ūo täužiņ pimdõ kūož, kus sieldõmāiga mõtkõd äb vȯlkst vȯnnõd tundtõbõd. Sīel īž āigal, ku saksā tieudlizt āigakērad sizzõl päzīzt tieutõd iļ līvõd kultūr, īrgiz ka līvõd kultūr mōzõ pīkstimi. Päp Johann Conrad Burchard sōtiz Pētõrburg Tieud Akadēmij nõtkõmõn August Ludwig von Schlözerõn eņtš tuņšlimiztīe iļ līvõ kīel ja jatkīz līvõ kīel tuņšlimiztīedõ Salāts immõrkouțš ka pierrõ. Bet täm tagāntuļļi, päp Ignatius Franz Hackel, īrgiz artõ līvõ kultūrõ nei ku set sȭitiz. 1738. āigasts Salāts mȯizõ sai jagdõt kōd jagūks. Sīe Pivākilā jags līvõ kēļ sai kȭlbatod amā kōgim. Mȯiznikā Friedrich Gustav von Dunten tigtiz līvõd kultūrõ. Bet nägțõbõks Vanāsalāts mȯizõ barōn Friedrich Hermann äbțiz artõ līvõd kultūrõ.\",\"PeriodicalId\":40321,\"journal\":{\"name\":\"Eesti ja Soome-Ugri Keeleteaduse Ajakiri-Journal of Estonian and Finno-Ugric Linguistics\",\"volume\":null,\"pages\":null},\"PeriodicalIF\":0.3000,\"publicationDate\":\"2018-12-31\",\"publicationTypes\":\"Journal Article\",\"fieldsOfStudy\":null,\"isOpenAccess\":false,\"openAccessPdf\":\"\",\"citationCount\":\"1\",\"resultStr\":null,\"platform\":\"Semanticscholar\",\"paperid\":null,\"PeriodicalName\":\"Eesti ja Soome-Ugri Keeleteaduse Ajakiri-Journal of Estonian and Finno-Ugric Linguistics\",\"FirstCategoryId\":\"1085\",\"ListUrlMain\":\"https://doi.org/10.12697/JEFUL.2018.9.2.02\",\"RegionNum\":0,\"RegionCategory\":null,\"ArticlePicture\":[],\"TitleCN\":null,\"AbstractTextCN\":null,\"PMCID\":null,\"EPubDate\":\"\",\"PubModel\":\"\",\"JCR\":\"0\",\"JCRName\":\"LANGUAGE & LINGUISTICS\",\"Score\":null,\"Total\":0}","platform":"Semanticscholar","paperid":null,"PeriodicalName":"Eesti ja Soome-Ugri Keeleteaduse Ajakiri-Journal of Estonian and Finno-Ugric Linguistics","FirstCategoryId":"1085","ListUrlMain":"https://doi.org/10.12697/JEFUL.2018.9.2.02","RegionNum":0,"RegionCategory":null,"ArticlePicture":[],"TitleCN":null,"AbstractTextCN":null,"PMCID":null,"EPubDate":"","PubModel":"","JCR":"0","JCRName":"LANGUAGE & LINGUISTICS","Score":null,"Total":0}
引用次数: 1

摘要

在18世纪,萨拉卡教区的利沃尼亚语成为学术兴趣的主题,也成为迫害的对象。本文探讨启蒙时代带来的矛盾挑战,主要是在行政和法律措施的帮助下,立窝尼亚语被排除在公共使用之外。这篇文章的来源包括当代的描述,以及与可以确定为利沃尼亚人的家庭有关的数据。两个最大的庄园管理者对利沃尼亚农民和他们的语言的不同态度以及随之而来的后果都得到了强调。书中还描述了受启蒙运动影响的教区大型庄园的项目和事业。首先,本文界定了18世纪上半叶利沃尼亚人语言岛屿的边界,最后,对19世纪上半叶同一地区利沃尼亚人的语言使用情况进行了比较century.Kokkuvõte。Aldur Vunk: seose valgustusaja ja liivi keele psimise vahel Salatsi kihelkonnas。18. Valgustusliikumise mõju Balti kubermangudes ei väljendunud kõikjal positivsete arengute kaudu jaSajandil ei suududd <e:1> hiskonda kaasajastada tasakaalustatult, hävitamata elutervele cultuurile omast paljust。Valgustusaeg koos samal ajal svenenud pärisorjusega oli Salatsi liivi talupoegadele mitmeti väljakutsuv;Võrreldes varasema ajaga sõltus nende kultuurilise ja keelelise omapära p<s:1> simine kohalikest mõisnikest ja nende heakskiidul ametisse pandud pastoritest。参见polnud aga kaugeltki parim võimalus, skos uue mentaliteedi võidulepääsemisega oli suurenenud lõhe ka haritud ja valgustatud inmeste eneste vahel。生活文化学家emantsipatsioni takistasid seisuslikud tõkked ja Salaca kihelkonna kaugus nii kubermangu- kui ka kreisikeskustest ei võimaldanud siia koonduda rohkematel haritlastel kui pastor ja mõisnike koduõpetajad。livelaste鉴定了väga oluline nõrgenemine valgustusaja kestel Salatsi kihelkonnas on tuvastatav nende asustusalana kirjeldatud piirkonna kiires kahanemises 18。Sajandi teisel poolel ja 19。sajandi alguses。meti polnud Salatsi kihelkond valgustusajal vaimse elu orbiidilt kadunud ja täielikku pimedusse mattunud kolgas, kus valgustusideed oleks olnud täiesti tundmatud。Pigem surenes出售ajastul haritude,例如suundumiste osakaal ja palju sõltus ka Salatsi kihelkonna väheste haritaste huvidest。Samal ajal kui saksakeelsesse teadusperioodikasse jõudis teadmine学者huvi pakkuvast生活文化学家,algas销售商väljenduste mahasurine。Aastatel 1742-1778 kihelkonnakogudust青少年牧师Johann Conrad Burchard saatis Peterburi Teaduste Akadeemia likmele August Ludwig von Schlözerile liivi keele alase kaastöö ja jätkas selle keele uurimist Salatsi kihelkonnas。Tema järeltulija,伊格内修斯·弗朗茨·哈克尔牧师,võttis aga eesmärgiks liivi talupoegade iidse ja omapärase kultuuri hävitamise, <s:1> hiskonna poolt Tema kätte和volituste ja pika ametiaja (1778-1836) toel ka teoks说。Lisaks pastoritele oli suur osakaal taluegade elu suunamisel mõisnikel。1738. aastal poolitatud Salatsi mõisa kahes pools olimused livikultuuri säilimisele erinevad。Salatsi kihelkonnas elanud liivlast kasutas oma emakeelt kauem Svētciemsi mõisa kogukond。色达mõisa pidasid 18。sajandil valdavalt kohalikud või samast piirkonnast pärit mõisnikud ja väljapaistvaim neist oli Riia literatide suhtlusringkonda kuulunud kihelkonna silakohtunik Friedrich Gustav von Dunten. 1769。aastal mõisa le võtnud parun Dunten korraldas samal aastal kohalike talupoegade keele jäädvustamise Riia Toomkiriku lempastori ja konsistooriumi koolijuhi Immanuel Justus von Esseni juures。Samal ajal Vecsalaca mõisas suurejoonelisi ja ajastule iseloomulikke kultuurimounente pstitanud parun Friedrich Hermann von Fersen rõhutas k<s:1> ll oma majapidamise kuulumist antiikse ja germanani kultuuri mõjuvälja, kuid aiitas ise kaasa seal veel elujõulise liivi kultuuri väljasuretamisele。Märksõnad: livelased, Salaca kihelkond, Vecsalaca, Svētciems, Ķirbiži, 18。sajand,我住keelKubbõvõttõks。Aldur Vunk: Sidtõkst sieldõmāiga ja līvõ k<e:1> el p ? limit vail Salāts mōgõrs。Sieldõmāiga likimiz mȯjāigastsadā Baltijs iz ūo set pozit <e:1> vi。Sieldõmāiga ī skubs vǟrgõdāigaks vȯļ Salāts mōaŗīntijizt pierāst lǟlam。Nänt kultūr ja k<e:1> el p ? limi tǟnkiz mȯiznikīst ja päpīst。Bet se võimi sugugd iz ūo amā paŗīmi, sīestõ põŗg kovāld rovzt eņtš vail kazuz z jo sūrõks。Līvlizt identitētāigastsadā lopāndõks pūol ja 19。āigastsadā īrgandõksõs ei jo vōjlizõks, sīestõ jo piškizõks ei mhi, kus nejelizt, ja Salāts immõrkouț vȯļ kougõn sidāmist。Salāts immõrkouț umīțigid iz ūo täužiņ pimdõ kūož, kus sieldõmāiga mõtkõd äb vȯlkst vȯnnõd tundtõbõd。谢尔盖·埃尔·谢尔盖·āigal,库·萨克萨伊·蒂乌德利兹特āigakērad sizzõl päzīzt tieutõd伊尔·līvõd kultūr,谢尔盖·谢尔盖·谢尔盖·līvõd kultūr mōzõ普特·克斯蒂米。
本文章由计算机程序翻译,如有差异,请以英文原文为准。
The relationship between the Enlightenment and the survival of the Livonian language in Salaca Parish
In the 18th century, the Livonian language in Salaca Parish became the subject of academic interest, and also persecution. This article examines the contradictory challenges posed by the Age of Enlightenment, primarily the exclusion of the Livonian language from public use that was carried out with the help of administrative and legal measures. The sources for the article include contemporary descriptions, as well as data related to the families that can be identified as being Livonians. The differing attitudes of the two largest manor administrators toward the Livonian peasants and their language is highlighted along with the ensuing consequences. There is also a description of the projects and undertakings that were impacted by the Enlightenment at the parish’s larger manors. To start, the article defines the borders of the Livonians’ linguistic island in the first half of the 18th century, and in conclusion, a comparison is provided of the language usage of the Livonians in this same area in the first half of the 19th century.Kokkuvõte. Aldur Vunk: Seosed valgustusaja ja liivi keele püsimise vahel Salatsi kihelkonnas. Valgustusliikumise mõju Balti kubermangudes ei väljendunud kõikjal positiivsete arengute kaudu ja 18. sajandil ei suudetud ühiskonda kaasajastada tasakaalustatult, hävitamata elutervele kultuurile omast paljusust. Valgustusaeg koos samal ajal süvenenud pärisorjusega oli Salatsi liivi talupoegadele mitmeti väljakutsuv; võrreldes varasema ajaga sõltus nende kultuurilise ja keelelise omapära püsimine kohalikest mõisnikest ja nende heakskiidul ametisse pandud pastoritest. See polnud aga kaugeltki parim võimalus, sest koos uue mentaliteedi võidulepääsemisega oli suurenenud lõhe ka haritud ja valgustatud inimeste eneste vahel. Liivlaste kultuurilist emantsipatsiooni takistasid seisuslikud tõkked ja Salaca kihelkonna kaugus nii kubermangu- kui ka kreisikeskustest ei võimaldanud siia koonduda rohkematel haritlastel kui pastor ja mõisnike koduõpetajad. Liivlaste identiteedi väga oluline nõrgenemine valgustusaja kestel Salatsi kihelkonnas on tuvastatav nende asustusalana kirjeldatud piirkonna kiires kahanemises 18. sajandi teisel poolel ja 19. sajandi alguses. Ometi polnud Salatsi kihelkond valgustusajal vaimse elu orbiidilt kadunud ja täielikku pimedusse mattunud kolgas, kus valgustusideed oleks olnud täiesti tundmatud. Pigem suurenes sellel ajastul haritud inimeste iseteadlike suundumiste osakaal ja palju sõltus ka Salatsi kihelkonna väheste haritlaste huvidest. Samal ajal kui saksakeelsesse teadusperioodikasse jõudis teadmine akadeemilist huvi pakkuvast liivlaste kultuurist, algas selle väljenduste mahasurumine. Aastatel 1742–1778 kihelkonnakogudust teeninud pastor Johann Conrad Burchard saatis Peterburi Teaduste Akadeemia liikmele August Ludwig von Schlözerile liivi keele alase kaastöö ja jätkas selle keele uurimist Salatsi kihelkonnas. Tema järeltulija, pastor Ignatius Franz Hackel, võttis aga eesmärgiks liivi talupoegade iidse ja omapärase kultuuri hävitamise, mis ühiskonna poolt tema kätte antud volituste ja pika ametiaja (1778–1836) toel ka teoks sai. Lisaks pastoritele oli suur osakaal talupoegade elu suunamisel mõisnikel. 1738. aastal poolitatud Salatsi mõisa kahes pooles olid tingimused liivi kultuuri säilimisele erinevad. Salatsi kihelkonnas elanud liivlastest kasutas oma emakeelt kauem Svētciemsi mõisa kogukond. Seda mõisa pidasid 18. sajandil valdavalt kohalikud või samast piirkonnast pärit mõisnikud ja väljapaistvaim neist oli Riia literaatide suhtlusringkonda kuulunud kihelkonna sillakohtunik Friedrich Gustav von Dunten. 1769. aastal mõisa üle võtnud parun Dunten korraldas samal aastal kohalike talupoegade keele jäädvustamise Riia Toomkiriku ülempastori ja konsistooriumi koolijuhi Immanuel Justus von Esseni juures. Samal ajal Vecsalaca mõisas suurejoonelisi ja ajastule iseloomulikke kultuurimonumente püstitanud parun Friedrich Hermann von Fersen rõhutas küll oma majapidamise kuulumist antiikse ja germaani kultuuri mõjuvälja, kuid aitas ise kaasa seal veel elujõulise liivi kultuuri väljasuretamisele.Märksõnad: liivlased, Salaca kihelkond, Vecsalaca, Svētciems, Ķirbiži, 18. sajand, liivi keelKubbõvõttõks. Aldur Vunk: Sidtõkst sieldõmāiga ja līvõ kīel pīlimiz vail Salāts mōgõrs. Sieldõmāiga likkimiz mȯj 18. āigastsadā Baltijs iz ūo set pozitīvi. Sieldõmāiga īdskubs vǟrgõdāigaks vȯļ Salāts mōaŗīntijizt pierāst lǟlam. Nänt kultūr ja kīel pīlimi tǟnkiz mȯiznikīst ja päpīst. Bet se võimi sugīd iz ūo amā paŗīmi, sīestõ põŗg kovāld rovzt eņtš vail kazīz jo sūrõks. Līvlizt identitēt 18. āigastsadā lopāndõks pūol ja 19. āigastsadā īrgandõksõs ei jo vōjlizõks, sīestõ jo piškizõks ei mō, kus ne jelīzt, ja Salāts immõrkouț vȯļ kougõn sidāmist. Salāts immõrkouț umīțigid iz ūo täužiņ pimdõ kūož, kus sieldõmāiga mõtkõd äb vȯlkst vȯnnõd tundtõbõd. Sīel īž āigal, ku saksā tieudlizt āigakērad sizzõl päzīzt tieutõd iļ līvõd kultūr, īrgiz ka līvõd kultūr mōzõ pīkstimi. Päp Johann Conrad Burchard sōtiz Pētõrburg Tieud Akadēmij nõtkõmõn August Ludwig von Schlözerõn eņtš tuņšlimiztīe iļ līvõ kīel ja jatkīz līvõ kīel tuņšlimiztīedõ Salāts immõrkouțš ka pierrõ. Bet täm tagāntuļļi, päp Ignatius Franz Hackel, īrgiz artõ līvõ kultūrõ nei ku set sȭitiz. 1738. āigasts Salāts mȯizõ sai jagdõt kōd jagūks. Sīe Pivākilā jags līvõ kēļ sai kȭlbatod amā kōgim. Mȯiznikā Friedrich Gustav von Dunten tigtiz līvõd kultūrõ. Bet nägțõbõks Vanāsalāts mȯizõ barōn Friedrich Hermann äbțiz artõ līvõd kultūrõ.
求助全文
通过发布文献求助,成功后即可免费获取论文全文。 去求助
来源期刊
CiteScore
0.80
自引率
50.00%
发文量
20
审稿时长
12 weeks
×
引用
GB/T 7714-2015
复制
MLA
复制
APA
复制
导出至
BibTeX EndNote RefMan NoteFirst NoteExpress
×
提示
您的信息不完整,为了账户安全,请先补充。
现在去补充
×
提示
您因"违规操作"
具体请查看互助需知
我知道了
×
提示
确定
请完成安全验证×
copy
已复制链接
快去分享给好友吧!
我知道了
右上角分享
点击右上角分享
0
联系我们:info@booksci.cn Book学术提供免费学术资源搜索服务,方便国内外学者检索中英文文献。致力于提供最便捷和优质的服务体验。 Copyright © 2023 布克学术 All rights reserved.
京ICP备2023020795号-1
ghs 京公网安备 11010802042870号
Book学术文献互助
Book学术文献互助群
群 号:481959085
Book学术官方微信