TASULISE PUHKUSE SISSESEADMINE EESTIS

Iga töövõtja vajab oma tööjõu taastamiseks, uue energia kogumiseks ja tervise turgutamiseks puhkeaega nii pärast tööpäeva ning -nädala lõppu kui ka pikemat puhkust vähemalt üks kord aastas. Tänapäeval on kõigi töötajate iga-aastane tasuline puhkus iseenesestmõistetav, kuid alati pole see nii olnud. Industrialiseerimise algetapil oli tööliste tööpäev väga pikk, see võis olenevalt ettevõtja kehtestatud tööajast kesta kuni 14 tundi päevas ja iga-aastasest tasustatud puhkusest ei unistanud esialgu keegi. Ainsateks tööst vabadeks päevadeks olid siis pühapäevad ja seadusega kehtestatud pühad, mille eest aga töötasu ei makstud. Esimeseks riigiks, kus 1910. aasta jaanuaris kehtestati eraettevõtete töölistele tasustatud puhkus, oli Austria-Ungari keisririik. Selle eeskujule järgnesid vähesed maad ja alles pärast esimest maailmasõda saavutasid tööliste ametiühingud mitmetes riikides seaduste vastuvõtmise, mis garanteerisid töölistele palgalise puhkuse. 1920. aastate algul rakendati palgalist puhkust kümnes Euroopa riigis.1 Tsaari-Venemaal, sh Eestija Liivimaa kubermangus, reguleeriti seadusandlikult esmakordselt tööstustööliste tööpäeva pikkust 19. sajandi lõpul. 1897. aasta seadus piiras tööpäeva pikkust 11,5 tunniga päevas ja kehtestas pühade loetelu, millal oli keelatud töölisi lisaks pühapäevadele tööle sundida. 20. sajandi alguse revolutsioonilise liikumise tulemusena saavutasid töölised tööpäeva lühenemise suuremas osas ettevõtteis 10 tunnini, mitmetes metallitööstusettevõtetes 9 tunnini. 20. sajandi teisel kümnendil kehtis enamikus Euroopa riikides 9–10-tunnine tööpäev ja vaid üksikutes riikides (Venemaa, Soome, Saksamaa ja Austria) kehtestati