Traditsioon ja avangard kirjanduses

Mõistepaari traditsioon – avangard on kultuuri arenguprotsesside käsiteludes laialt kasutatud; nende keerukate omavaheliste suhete ja vastastikmõjude kaudu on võimalik kunstide arengudünaamikat teljestada ja analüüsile allutada.1 Hiljemalt renessansist alates on traditsiooni ja uuenduse suhted olnud kultuurikriitiliste vaidluste teemaks, kuna tegemist ei ole mitte neutraalselt kirjeldavate, vaid ideoloogiliselt laetud mõistetega, mille abil väärtustatakse kunsti­ nähtusi. Arvukaid selleteemalisi uurimusi vaadeldes torkab aga silma teatav asümmeetria – avangardist kirjutatakse sootuks roh­ kem kui traditsioonist. Traditsioon tundub sageli olevat nimetatud mõistepaari justkui iseendast mõistetav osapool, mille najal tegel­ dakse põhiliselt ikka avangardi problemaatikaga. Ka eesti kirjan­ dusteaduse vallast on nimetada ennekõike Tiit Hennoste mahukas monograafia „Eesti kirjanduslik avangard 20. sajandi algul. Hüp­ ped modernismi poole I“ (2016). Niisiis on asjakohane küsida, mida mõistetakse kirjandusliku traditsiooni all. Sõna traditsioon pärineb ladina keelest: trāditio tähendab üle­ või edasiandmist, osutades seega protsesside jätkuvusele, pidevu­ sele. Esinduslikus Metzleri kirjandus­ ja kultuuriteooria leksiko­ nis (Metzler 2001: 641) defineeritakse traditsiooni väljakujunenu, pärimusliku, harjumuslikuks saanu kaudu ning osutatakse sellele, et traditsioonist räägitakse enamasti vastandmõistete, nagu (tradit­ siooni) uuendus, katkestus, murrang abil. Traditsioon on midagi vana, püsivat ja stabiilset, mis seatakse vastu millelegi uudsele, moodsale ja lühiajalisele. Traditsioon sünnib matkimise, kordamise ja kinnistamise tulemusel ning vastandub tavapärasest (normist)