{"title":"Ajaloolise Ajakirja uus algus","authors":"P. Piirimäe","doi":"10.12697/aa.2022.1.02","DOIUrl":null,"url":null,"abstract":"Kui ma 2006. aastal pärast Cambridge’i ülikoolis doktoritöö kaitsmist Tartu ülikoolis tööle asusin, oli Ajalooline Ajakiri sisuliselt varjusurmas. Viimane number oli ilmunud 2003. aastal kaanenumbriga 2002, nr 3 (118). Eesti teadusajakirjade maastikuga kursisolevad inimesed teavad, et meie kitsukeses teadusruumis nõuab ajakirja täitmine kvaliteetse sisuga pidevat aktiivset suhtlust potentsiaalsete autoritega, mis tähendab, et peatoimetaja töö maht on suurem, kui see väljastpoolt paistab. Kahjuks ei olnud professor Aadu Mustal, kes oli olnud ajakirja taaskäivitaja ja peatoimetaja alates 1989. aastast, viimastel aastatel muude oluliste ühiskondlike ametikohtade (Tartu linnavolikogu esimees 2001–7, riigikogu liige) kõrval enam ajakirja jaoks piisavalt aega, mistõttu kaastööde portfell oli jäänud kiratsema ja numbrid järjest rohkem hilinema. Nii tegigi ta mulle 2006. aastal ettepaneku ajakirja toimetamine üle võtta. Aadu eestvõttel taotlesin Euroopa Liidu meetme 1.1. raames rahastust kaheaastasele teadus-arendusprojektile, mille üheks eesmärgiks oli ajakirja uuesti käimalükkamine. Peatoimetamise töö moodustas vastavalt projektile 50% minu töökoormusest. Taotlus osutus edukaks, mis võimaldas paar aastat üsna intensiivselt ajakirjaga tegeleda. Pärast seda jätkasin peatoimetaja ametiga muude töökohustuste kõrvalt. Toimetuse töö järjepidevuse tagas Anu Lepp, kes oli ajakirja juures olnud alates 1999. aasta viimasest numbrist ning ilma kelleta poleks taaskäivitamine võimalik olnud. Anu vastutas asjaajamise ja finantsidega seotud bürokraatliku poole eest, aga võttis enda peale ka keelelise toimetamise ja pildimaterjali otsimise. Diplomeeritud ajaloolasena oli ta abiks ka sisu puudutavates küsimustes. Minu kui peatoimetaja hooleks jäi artiklite komplekteerimine, suhtlemine autorite ja retsensentidega ning tekstide sisuline toimetamine. Ajakirja juures jätkas ka senine toimetuskolleegium. Et osa neist oli juba emeriteerunud, kutsusime lisaks mõned nooremad kolleegid nii Tartust kui mujalt maailmast. Esimestel nõupidamistel jõudsime arusaamisele, et pole mõtet jätkata täpselt sealt, kust ajakiri pooleli jäi. Uuesti graafikusse jõudmine polnud realistlik ning otsustasime võlgu olevad numbrid vahele jätta ja alustada 2007. aastal n-ö puhtalt lehelt. Seega tuli leppida asjaoluga, et lisaks","PeriodicalId":40620,"journal":{"name":"Ajalooline Ajakiri-The Estonian Historical Journal","volume":"13 1","pages":""},"PeriodicalIF":0.1000,"publicationDate":"2022-12-30","publicationTypes":"Journal Article","fieldsOfStudy":null,"isOpenAccess":false,"openAccessPdf":"","citationCount":"0","resultStr":null,"platform":"Semanticscholar","paperid":null,"PeriodicalName":"Ajalooline Ajakiri-The Estonian Historical Journal","FirstCategoryId":"1085","ListUrlMain":"https://doi.org/10.12697/aa.2022.1.02","RegionNum":0,"RegionCategory":null,"ArticlePicture":[],"TitleCN":null,"AbstractTextCN":null,"PMCID":null,"EPubDate":"","PubModel":"","JCR":"Q3","JCRName":"HISTORY","Score":null,"Total":0}
引用次数: 0
Abstract
Kui ma 2006. aastal pärast Cambridge’i ülikoolis doktoritöö kaitsmist Tartu ülikoolis tööle asusin, oli Ajalooline Ajakiri sisuliselt varjusurmas. Viimane number oli ilmunud 2003. aastal kaanenumbriga 2002, nr 3 (118). Eesti teadusajakirjade maastikuga kursisolevad inimesed teavad, et meie kitsukeses teadusruumis nõuab ajakirja täitmine kvaliteetse sisuga pidevat aktiivset suhtlust potentsiaalsete autoritega, mis tähendab, et peatoimetaja töö maht on suurem, kui see väljastpoolt paistab. Kahjuks ei olnud professor Aadu Mustal, kes oli olnud ajakirja taaskäivitaja ja peatoimetaja alates 1989. aastast, viimastel aastatel muude oluliste ühiskondlike ametikohtade (Tartu linnavolikogu esimees 2001–7, riigikogu liige) kõrval enam ajakirja jaoks piisavalt aega, mistõttu kaastööde portfell oli jäänud kiratsema ja numbrid järjest rohkem hilinema. Nii tegigi ta mulle 2006. aastal ettepaneku ajakirja toimetamine üle võtta. Aadu eestvõttel taotlesin Euroopa Liidu meetme 1.1. raames rahastust kaheaastasele teadus-arendusprojektile, mille üheks eesmärgiks oli ajakirja uuesti käimalükkamine. Peatoimetamise töö moodustas vastavalt projektile 50% minu töökoormusest. Taotlus osutus edukaks, mis võimaldas paar aastat üsna intensiivselt ajakirjaga tegeleda. Pärast seda jätkasin peatoimetaja ametiga muude töökohustuste kõrvalt. Toimetuse töö järjepidevuse tagas Anu Lepp, kes oli ajakirja juures olnud alates 1999. aasta viimasest numbrist ning ilma kelleta poleks taaskäivitamine võimalik olnud. Anu vastutas asjaajamise ja finantsidega seotud bürokraatliku poole eest, aga võttis enda peale ka keelelise toimetamise ja pildimaterjali otsimise. Diplomeeritud ajaloolasena oli ta abiks ka sisu puudutavates küsimustes. Minu kui peatoimetaja hooleks jäi artiklite komplekteerimine, suhtlemine autorite ja retsensentidega ning tekstide sisuline toimetamine. Ajakirja juures jätkas ka senine toimetuskolleegium. Et osa neist oli juba emeriteerunud, kutsusime lisaks mõned nooremad kolleegid nii Tartust kui mujalt maailmast. Esimestel nõupidamistel jõudsime arusaamisele, et pole mõtet jätkata täpselt sealt, kust ajakiri pooleli jäi. Uuesti graafikusse jõudmine polnud realistlik ning otsustasime võlgu olevad numbrid vahele jätta ja alustada 2007. aastal n-ö puhtalt lehelt. Seega tuli leppida asjaoluga, et lisaks
期刊介绍:
“Ajalooline Ajakiri. The Estonian Historical Journal” is peer-reviewed academic journal of the Institute of History and Archaeology, University of Tartu. It accepts articles in Estonian, English or German. It is open to submissions from all parts of the world and on all fields of history, but articles, reviews and communications on the history of the Baltic region are preferred.