Kujundlik mõtlemine 2020.–2022. aasta keelekriisis

Q1 Arts and Humanities

Keel ja Kirjandus Pub Date : 2023-07-10 DOI:10.54013/kk787a1

E. Vainik, Geda Paulsen

{"title":"Kujundlik mõtlemine 2020.–2022. aasta keelekriisis","authors":"E. Vainik, Geda Paulsen","doi":"10.54013/kk787a1","DOIUrl":null,"url":null,"abstract":"Aastad 2020–2022 jäävad kindlasti meenutama koroonapandeemiat – aega, mil riigid ja inimesed õppisid end üksteisest isoleerima ning üha tähtsamaks sai interneti roll suhtluskanalina. (Sotsiaal)meediastunud infokeskkonnas hargnesid ennekuulmatud polariseerumised,1 millest ei jäänud puutumata ka keelevaldkond. Alates 2020. aasta sügisest võis igaüks oma kodus arvutiekraani taga kaasa elada intensiivsele debatile eesti keele ja selle sõnaraamatutes kirjeldamise vs. ettekirjutamise üle. Keeleteadlased ja -praktikud (nt keeletoimetajad, tõlkijad, ajakirjanikud) arutlesid avalikus meedias kirglikult keeleliste vabaduste, keelenormide, keelekorralduse ning Eesti Keele Instituudi (EKI) sõnastikureformi teemadel. 2022. aasta sügisel sai olukorda kirjeldada juba keele kriisina.2 Tundub, et tegu ei olnud ülepaisutatud hinnanguga, sest kriisi iseloomustab olukorra segasus ja mitmeti tõlgendatavus, põhiväärtuste ohustatus ning tunne, et tegutsemisega on kiire, kuna väljapääsu leidmise „ajaaken” võib sulguda (vt RugamRebane 2006; Hermann 1963: 64; Sundelius jt 1997; Ulmer jt 2015). Just sellisest olukorrast arvas end leidvat osa eesti keeleala asjatundjaid ning praktikuid, seistes silmitsi võimalusega, et senise paberil ilmunud õigekeelsussõnaraamatu (ÕS) asemel võib ilmuda sõnaraamat, mis tuleb kas vormilt või sisult erinev.3 Kokku üle kuuekümnes meedialoos kirjeldati olukorda oma vaatenurgast, väljendati tundeid ning peegeldati alusväärtusi. Diskussioon päädis kõrgete riigiametnike sekkumisega ning Eesti Keele Instituudile (EKI) riikliku tegevuskava kinnitamisega (ÕS-i ja EKI teatmiku koostamise tegevuskava 2022–2025). Lisaks kaasahaaravale sisule paelus debatt tähelepanu ekspressiivse ning kujundliku keelekasutuse poolest: eri autorite sõnavõttudes leidus nii konventsionaalseid kui ka uudseid metafoore, võrdlusi, hüperboole, irooniat, allegooriat, nii allusioone kui ka groteski ja absurdi. Tundus olevat põnev väljakutse analüüsida, kas ja kuidas on omavahel seotud kujundlik väljendus ning eri autoripositsioonid ning kas ja kuidas mõjutavad kujundlikkust omakorda kirjutajate alusväärtused ning neist ajendatud tunded. Vaikimisi lootsime, et kuivõrd üdimaks väärtuseks on eesti keele kestmine läbi aegade, siis tegelikku väärtuskonflikti ei ole ning küllap on mittemõistmine ja „keelekriis” sündinud lihtsalt möödarääkimisest, mh kujundite tasandil.","PeriodicalId":35140,"journal":{"name":"Keel ja Kirjandus","volume":"40 1","pages":""},"PeriodicalIF":0.0000,"publicationDate":"2023-07-10","publicationTypes":"Journal Article","fieldsOfStudy":null,"isOpenAccess":false,"openAccessPdf":"","citationCount":"1","resultStr":null,"platform":"Semanticscholar","paperid":null,"PeriodicalName":"Keel ja Kirjandus","FirstCategoryId":"1085","ListUrlMain":"https://doi.org/10.54013/kk787a1","RegionNum":0,"RegionCategory":null,"ArticlePicture":[],"TitleCN":null,"AbstractTextCN":null,"PMCID":null,"EPubDate":"","PubModel":"","JCR":"Q1","JCRName":"Arts and Humanities","Score":null,"Total":0}

引用次数: 1

Abstract

Aastad 2020–2022 jäävad kindlasti meenutama koroonapandeemiat – aega, mil riigid ja inimesed õppisid end üksteisest isoleerima ning üha tähtsamaks sai interneti roll suhtluskanalina. (Sotsiaal)meediastunud infokeskkonnas hargnesid ennekuulmatud polariseerumised,1 millest ei jäänud puutumata ka keelevaldkond. Alates 2020. aasta sügisest võis igaüks oma kodus arvutiekraani taga kaasa elada intensiivsele debatile eesti keele ja selle sõnaraamatutes kirjeldamise vs. ettekirjutamise üle. Keeleteadlased ja -praktikud (nt keeletoimetajad, tõlkijad, ajakirjanikud) arutlesid avalikus meedias kirglikult keeleliste vabaduste, keelenormide, keelekorralduse ning Eesti Keele Instituudi (EKI) sõnastikureformi teemadel. 2022. aasta sügisel sai olukorda kirjeldada juba keele kriisina.2 Tundub, et tegu ei olnud ülepaisutatud hinnanguga, sest kriisi iseloomustab olukorra segasus ja mitmeti tõlgendatavus, põhiväärtuste ohustatus ning tunne, et tegutsemisega on kiire, kuna väljapääsu leidmise „ajaaken” võib sulguda (vt RugamRebane 2006; Hermann 1963: 64; Sundelius jt 1997; Ulmer jt 2015). Just sellisest olukorrast arvas end leidvat osa eesti keeleala asjatundjaid ning praktikuid, seistes silmitsi võimalusega, et senise paberil ilmunud õigekeelsussõnaraamatu (ÕS) asemel võib ilmuda sõnaraamat, mis tuleb kas vormilt või sisult erinev.3 Kokku üle kuuekümnes meedialoos kirjeldati olukorda oma vaatenurgast, väljendati tundeid ning peegeldati alusväärtusi. Diskussioon päädis kõrgete riigiametnike sekkumisega ning Eesti Keele Instituudile (EKI) riikliku tegevuskava kinnitamisega (ÕS-i ja EKI teatmiku koostamise tegevuskava 2022–2025). Lisaks kaasahaaravale sisule paelus debatt tähelepanu ekspressiivse ning kujundliku keelekasutuse poolest: eri autorite sõnavõttudes leidus nii konventsionaalseid kui ka uudseid metafoore, võrdlusi, hüperboole, irooniat, allegooriat, nii allusioone kui ka groteski ja absurdi. Tundus olevat põnev väljakutse analüüsida, kas ja kuidas on omavahel seotud kujundlik väljendus ning eri autoripositsioonid ning kas ja kuidas mõjutavad kujundlikkust omakorda kirjutajate alusväärtused ning neist ajendatud tunded. Vaikimisi lootsime, et kuivõrd üdimaks väärtuseks on eesti keele kestmine läbi aegade, siis tegelikku väärtuskonflikti ei ole ning küllap on mittemõistmine ja „keelekriis” sündinud lihtsalt möödarääkimisest, mh kujundite tasandil.

查看原文本刊更多论文

求助全文

约1分钟内获得全文求助全文

来源期刊

Keel ja Kirjandus Arts and Humanities-Literature and Literary Theory

CiteScore

1.00

自引率

0.00%

发文量