Prantsuse päritolu võõrsõnade kirjakuju varieerumisest eesti keeles. Ekläär ja ekleer

Abstract

Prantsuse päritolu laenja võõrsõnade kiht eesti keeles on märkimisväärne – uusimas võõrsõnade leksikonis (VSL 2012) on prantsuse lähtekeelega märksõnu ligi 10% –, illustreerides hästi, milline on olnud prantsuse kultuuri mõju eesti keelele. Et sõnu laenatakse tavaliselt keelest, mis on vastavas valdkonnas mingis mõttes prestiižsem, on peale diplomaatia(atašee, diplomaat), moe(mansett, puuder) ja sõjandussõnade (kürassiir, seersant) prantsuse keelest laenatud rohkelt just kokandussõnu, sest prantsuse kokakunst on kogu maailmas tooni andnud. Koos toitudega on üle võetud nimetused, osa neist on mugandatud, suur osa jäänud ka tsitaatsõnaks, nagu baguette, bouillabaisse, ratatouille.1 Sellist doonorkeelt on nimetatud ka liiderkeeleks (vt ka Erelt 2007: 312–313). Prantsuse päritolu keeleainese kohanemist eesti keeles on uurinud Erich Raiet (1966). Siinne artikkel on ajendatud vajadusest uurida seniseid ja sõnastada uusi võõrsõnade mugandamise põhimõtteid. Eesti keeles on prantsuse päritolu kreemitäidise ning glasuuriga keedutainakoogikest tähistav sõna praegu kasutusel kahel kujul: ekleer ja ekläär. Ilmunud ÕS 1960-s kujul ekläär ja saanud alates ÕS 2013-st normingukohaseks rööpkujuks ekleer, on selle sõna lugu ilmekas näide prantsuse sõnade muganemisest eesti keeles. Järgnevalt arutleme prantsuselähteste võõrsõnade kuju kinnistumise üle eesti keeles. Keskendume lahtise e-ga2 häälduvate prantsuse sõnade eesti keelde mugandamisega seonduvale. Et eesti keeles on võõrsõnade kirjapilt üldjuhul häälduspärane, st kirjakuju lähtub originaalkeele ligilähedasest hääldusest, tuleb eesti mugandi kirjakuju varieerumise põhjuseid otsida prantsuse keele hääldamise õpetusest eesti allikates ja võimalikest vahenduskeelte mõjudest.