Tsensuurist ja tühistamisest

Abstract

Olin ammu lubanud pidada ettekande sel­ lest, kas Eesti kirjanduses on tühistamist ja tsensuuri,1 kui teema muutus ootamatult päevakajaliseks. Märtsikuus tuli mitmel pool jutuks tuntud kirjandusteoste uus­ trükkide ümberkirjutamine: Tauno Vah­ ter võttis sõna kultuurilehes Sirp,2 Viker­ raadios vestlesid Maarja Vaino juhatusel Indrek Koff ja Krista Kaer.3 Ilmus ka aja­ lehenupuke Agatha Christie uustrükkide ümbersõnastamise kohta,4 nii nagu neid on varem ilmunud teiste autorite teoste kohta. Vahter, Koff ja Kaer kui kirjanduse vahendajad (kirjastajad, tõlkijad) rääkisid tsenseerivast toimetamisest kui piiritagu­ sest veidrusest, mis ei ole esialgu Eestisse jõudnud ja loodetavasti ei jõuagi. See­ suguse nüüdistsensuuri ideoloogiliseks lätteks peetakse n­ö poliitilist korrekt­ sust või woke­ideoloogiat, ülevõimenda­ tud soovi hoiduda kedagi solvamast, eriti ühiskondlikke vähemusgruppe. See võib kaasa tuua ka terve teose või kogu autori loomingu taunimise ehk tühistamise, vahel hoopiski tekstivälistel põhjustel, kui autor on käitunud halva inimesena. Iroo­