Multilingualism in the Estonian Translations of Baltic German Literature / Mitmekeelsusest baltisaksa kirjanduse eestikeelsetes tõlgetes

Methis. Studia humaniora Estonica Pub Date : 2023-12-15 DOI:10.7592/methis.v25i31-32.23314

Anna Verschik, Maris Saagpakk

{"title":"Multilingualism in the Estonian Translations of Baltic German Literature / Mitmekeelsusest baltisaksa kirjanduse eestikeelsetes tõlgetes","authors":"Anna Verschik, Maris Saagpakk","doi":"10.7592/methis.v25i31-32.23314","DOIUrl":null,"url":null,"abstract":"Abstract: The study discusses theoretical approaches to translations of literary multilingualism using examples from Estonian translations of Baltic German literature. The settings described in Baltic German literature are typically situated in the Baltic region, allowing the multilingualism in these texts to be interpreted as a sociolinguistic commentary on the period. The study employs terminology rooted in contact linguistics and sociolinguistics, enriched by concepts from literary and translation studies. The article presents various techniques through which translators address the challenge of conveying potentially colonial aspects of language usage in Baltic German historical fiction to contemporary Estonian readers. Mitmekeelsusest baltisaksa kirjanduse eestikeelsetes tõlgetes Käesolevas artiklis on vaatluse all mitmekeelsuse tõlkimise viisid baltisaksa kirjanduse eestikeelsetes tõlgetes. Mitmekeelsus kui kirjanduslik võte laiendab ühe keele seotud piire ja kasutab keelekontaktidest tulenevaid nähtusi (koodivahetus, koodivaheldus, tõlkelaenud jms) täiendavate tähenduskihtide loomiseks, olles seega enamat kui vaid reaalsete keelekontaktide peegeldus kirjanduses (Grutman 2006). Siiski ei seisa kirjanduslik mitmekeelsus lahus autori ühiskondlikust ja isiklikust taustast, mis pakub vajalikud ressursid mitmekeelsuse kujutamiseks, alustades autori keel(t)eoskusest ja lõpetades autori aegruumis valitsenud keelehierarhiatega. Mitmekeelsust sisaldava kirjandusteose tõlkimisel on seega oluline leida viisid, et kirjandusliku mitmekeelsuse kaudu edasi antud vihjed ja suhted tõlketeksti lugejale edasi anda. Artiklis vaatluse alla võetud baltisaksa kirjanduse puhul on oluline märkida, et tegelik ajalooline mitmekeelsus Balti regioonis, mida on nimetatud ka Balti ühiskonna „selgrooks“ (Plath 2012, 108), ei leidnud balti autorite poolt eriti sageli kajastamist (Wilpert 2005, 16). Autorite soov olla mõistetav saksakeelse kirjandusturu lugejate jaoks ja nende teatav kalduvus purismile tingisid Baltikumi rikka mitmekeelse keskkonna vaid summutatud kajastuse kirjanduses. Ent tänapäeval on eesti keelde tõlgitud baltisaksa kirjanduse lugeja eriti huvitatud just kultuuri- ja keelekontaktidest Baltimaades elanud eri rahvusest inimeste vahel ning olmelise maailma toimimise viisidest. Seepärast omandab kirjanduslik mitmekeelsus tänapäeva tõlkija ja lugeja jaoks erilise tähenduse. Baltisaksa kirjanduse mitmekeelsuse uurimisel on seni erilist tähelepanu pälvinud makarooniline luule (Kalda 2000; Aabrams 2007; Bender 2021), kus saksa, vene ja eesti keelega mängides luuakse liialdusi kasutades koomiline efekt. Viimase kümnendi jooksul on baltisaksa kirjanduse mitmekeelsust tõlgendatud valitsenud keelehierarhiate taustal (Undusk ja Lukas 2011) ja näidatud baltisaksa kirjanduse mitmekeelsuse eri tasandeid (Lukas 2020; Linno ja Lukas 2022). Lisaks on ilmunud ka käsitlusi, mis keskenduvad mitmekeelsuse funktsioonile ühes kirjandustekstis (Jänes jt 2020) või mälestustekstis (Saagpakk ja Saar 2021). Reet Benderilt (2021) pärineb värskeim diakrooniline vaade kohalikule baltisaksa keelele. Kasutatud terminoloogia vaatenurgast seab käesolev artikkel eesmärgiks luua ülevaate kirjandusliku mitmekeelsuse kirjeldamisel kasutatavatest terminitest (Delabastita 1993; Torop 1995; Grutman 2006; Dembeck 2017) ning rikastada valdkonda sotsiolingvistikas ja kontaktlingvistikas kasutatavate terminitega (Myusken 2000; Backus 2015). Kuigi kirjandusteos ei ole reaalse keelekasutuse täielik reproduktsioon, rajaneb kirjandusteose mitmekeelsus sellegipoolest reaalselt esineval mitmekeelsusel. Seega ei ole autorite arvates õigustatud eraldi terminoloogia loomine, vaid pigem vastupidi: tuleb toetuda sotsio- ja kontaktlingvistikas väljatöötatud terminoloogiale, et seostada kirjanduslik mitmekeelsus tegeliku mitmekeelsusega. Artikkel süstematiseerib eri tekstidest ja nende tõlgetest toodud näited Delabastita (1993) pakutud ja Toropi (1995) lahtiseletatud tüpoloogia alusel, näidates nende avaldumisvorme baltisaksa kirjanduse tõlgetes. Mainitud tüpoloogia annab ülevaate võtetest (nt lisamine, kustutamine, säilitamine vms) ning seletab, kuidas tõlge toimib teksti, teose ja kultuuri tasandil. Artiklis tuuakse tõlkenäiteid neljast baltisaksa teosest, kõigi puhul ületab avaldamise ja tõlkimise vaheline aeg poolt sajandit, mis tähendab, et tõlkijad elavad hoopis teistsuguses Balti aegruumis kui tõlgitavad autorid. Estofiili Georg Julius von Schultzi (1808–1875) postuumselt avaldatud „Baltisaksa idealisti kirjad emale“ („Briefe eines baltischen Idealisten an seine Mutter“, 1934) ilmus 2004 eesti keeles Ilmar Vene tõlkes. Teiseks tekstiks on Monika Hunniuse (1858–1934) lapsepõlvemälestuste raamat „Mein Onkel Hermann“ (1921), mis ilmus eesti keeles 2000. aastal Pille Toompere tõlkes. Toomperelt pärineb ka järgmine artiklis kasutatud tekst, 2001 ilmunud „Kallis Renata“, Else Hueck-Dehio (1897–1876) sõjajärgsel Saksamaal väga suure menu saavutanud „Liebe Renata“ (1955) tõlge. Viimaseks kasutatud teoseks oli Edzard Schaperi (1908–1984) 1905. aasta sündmustele keskenduv romaan „Der Henker“ (1940), mille eestikeelse tõlke „Timukas“ (1940) autoriks on Katrin Kaugver. Valitud tekstide alusel näitame, et mitmekeelsuse tõlkimist, eriti juhtudel, kui tõlgitav tekst kasutab sihtkeelt, võib lugeda kui sotsiolingvistilist kommentaari vastavale perioodile (Delabastita ja Grutman 2005, 14). Toetudes Delabastita ja Toropi pakutud tüpoloogiale, analüüsib artikkel viise, kuidas tõlkijad lahendavad (koloniaal)ajaloolisi küsimusi eri keelte staatusest Baltikumis, mis on baltisaksa kirjanduses esineva mitmekeelsuse üks kandev aspekt. Artikkel näitab, et keelekontaktide kajatamine kirjanduses annab teavet keelehierarhiatest, keele sümboolsest väärtusest ning ka keelekasutusest. Analüüsitud tekstides esineva mitmekeelsuse eesmärgiks on enamasti teatav eksotiseeriv efekt, mille loomiseks kasutati saksakeelse kirjandusruumi lugejate jaoks võõrast Baltikumi eesti-saksa-vene mitmekeelsust. Keelekontaktidest torkavad enim silma leksikaalsed laenud ja koodivahetus, ent esineb ka fonoloogilise keelekontakti markeerimist (aktsent). Üksikud sõnad ja standardist hälbiva häälduse esitamine võimaldavad efektiivselt näidata teisesust, ilma et lugeja peaks täielikult keelekonteksti tundma. Eesti tõlgete lugejale on aga väga oluline, et keelekontaktide esitamise viisid kaduma ei läheks, seega on näiteks ka baltitsismide edastamine ning vigaselt esitatud eesti keel lugejale väärtuslik info. Tõlkijate jaoks on seega lihtsamad need juhtumid, kus mitmekeelsus puudutab surnud keeli, nagu ladina keel, või mõnd kolmandat keelt, millel ei ole täna märkimisväärset aktiivset kõnelejaskonda Eestis, nagu itaalia või prantsuse keel. Neil puhkudel on võimalik tekstides esinev mitmekeelsus tõlkesse üle kanda. Eesti ja vene keele ilmingute tõlkimine on aga märksa keerulisem ülesanne. Artiklis näidatakse, missuguseid võtteid tõlkijad selleks kasutavad, alates koodivahetusest, tekstisisestest kommentaaridest kuni tõlkija metatekstiliste märkusteni.","PeriodicalId":502972,"journal":{"name":"Methis. Studia humaniora Estonica","volume":"173 1","pages":""},"PeriodicalIF":0.0000,"publicationDate":"2023-12-15","publicationTypes":"Journal Article","fieldsOfStudy":null,"isOpenAccess":false,"openAccessPdf":"","citationCount":"0","resultStr":null,"platform":"Semanticscholar","paperid":null,"PeriodicalName":"Methis. Studia humaniora Estonica","FirstCategoryId":"1085","ListUrlMain":"https://doi.org/10.7592/methis.v25i31-32.23314","RegionNum":0,"RegionCategory":null,"ArticlePicture":[],"TitleCN":null,"AbstractTextCN":null,"PMCID":null,"EPubDate":"","PubModel":"","JCR":"","JCRName":"","Score":null,"Total":0}

引用次数: 0

Abstract

Abstract: The study discusses theoretical approaches to translations of literary multilingualism using examples from Estonian translations of Baltic German literature. The settings described in Baltic German literature are typically situated in the Baltic region, allowing the multilingualism in these texts to be interpreted as a sociolinguistic commentary on the period. The study employs terminology rooted in contact linguistics and sociolinguistics, enriched by concepts from literary and translation studies. The article presents various techniques through which translators address the challenge of conveying potentially colonial aspects of language usage in Baltic German historical fiction to contemporary Estonian readers. Mitmekeelsusest baltisaksa kirjanduse eestikeelsetes tõlgetes Käesolevas artiklis on vaatluse all mitmekeelsuse tõlkimise viisid baltisaksa kirjanduse eestikeelsetes tõlgetes. Mitmekeelsus kui kirjanduslik võte laiendab ühe keele seotud piire ja kasutab keelekontaktidest tulenevaid nähtusi (koodivahetus, koodivaheldus, tõlkelaenud jms) täiendavate tähenduskihtide loomiseks, olles seega enamat kui vaid reaalsete keelekontaktide peegeldus kirjanduses (Grutman 2006). Siiski ei seisa kirjanduslik mitmekeelsus lahus autori ühiskondlikust ja isiklikust taustast, mis pakub vajalikud ressursid mitmekeelsuse kujutamiseks, alustades autori keel(t)eoskusest ja lõpetades autori aegruumis valitsenud keelehierarhiatega. Mitmekeelsust sisaldava kirjandusteose tõlkimisel on seega oluline leida viisid, et kirjandusliku mitmekeelsuse kaudu edasi antud vihjed ja suhted tõlketeksti lugejale edasi anda. Artiklis vaatluse alla võetud baltisaksa kirjanduse puhul on oluline märkida, et tegelik ajalooline mitmekeelsus Balti regioonis, mida on nimetatud ka Balti ühiskonna „selgrooks“ (Plath 2012, 108), ei leidnud balti autorite poolt eriti sageli kajastamist (Wilpert 2005, 16). Autorite soov olla mõistetav saksakeelse kirjandusturu lugejate jaoks ja nende teatav kalduvus purismile tingisid Baltikumi rikka mitmekeelse keskkonna vaid summutatud kajastuse kirjanduses. Ent tänapäeval on eesti keelde tõlgitud baltisaksa kirjanduse lugeja eriti huvitatud just kultuuri- ja keelekontaktidest Baltimaades elanud eri rahvusest inimeste vahel ning olmelise maailma toimimise viisidest. Seepärast omandab kirjanduslik mitmekeelsus tänapäeva tõlkija ja lugeja jaoks erilise tähenduse. Baltisaksa kirjanduse mitmekeelsuse uurimisel on seni erilist tähelepanu pälvinud makarooniline luule (Kalda 2000; Aabrams 2007; Bender 2021), kus saksa, vene ja eesti keelega mängides luuakse liialdusi kasutades koomiline efekt. Viimase kümnendi jooksul on baltisaksa kirjanduse mitmekeelsust tõlgendatud valitsenud keelehierarhiate taustal (Undusk ja Lukas 2011) ja näidatud baltisaksa kirjanduse mitmekeelsuse eri tasandeid (Lukas 2020; Linno ja Lukas 2022). Lisaks on ilmunud ka käsitlusi, mis keskenduvad mitmekeelsuse funktsioonile ühes kirjandustekstis (Jänes jt 2020) või mälestustekstis (Saagpakk ja Saar 2021). Reet Benderilt (2021) pärineb värskeim diakrooniline vaade kohalikule baltisaksa keelele. Kasutatud terminoloogia vaatenurgast seab käesolev artikkel eesmärgiks luua ülevaate kirjandusliku mitmekeelsuse kirjeldamisel kasutatavatest terminitest (Delabastita 1993; Torop 1995; Grutman 2006; Dembeck 2017) ning rikastada valdkonda sotsiolingvistikas ja kontaktlingvistikas kasutatavate terminitega (Myusken 2000; Backus 2015). Kuigi kirjandusteos ei ole reaalse keelekasutuse täielik reproduktsioon, rajaneb kirjandusteose mitmekeelsus sellegipoolest reaalselt esineval mitmekeelsusel. Seega ei ole autorite arvates õigustatud eraldi terminoloogia loomine, vaid pigem vastupidi: tuleb toetuda sotsio- ja kontaktlingvistikas väljatöötatud terminoloogiale, et seostada kirjanduslik mitmekeelsus tegeliku mitmekeelsusega. Artikkel süstematiseerib eri tekstidest ja nende tõlgetest toodud näited Delabastita (1993) pakutud ja Toropi (1995) lahtiseletatud tüpoloogia alusel, näidates nende avaldumisvorme baltisaksa kirjanduse tõlgetes. Mainitud tüpoloogia annab ülevaate võtetest (nt lisamine, kustutamine, säilitamine vms) ning seletab, kuidas tõlge toimib teksti, teose ja kultuuri tasandil. Artiklis tuuakse tõlkenäiteid neljast baltisaksa teosest, kõigi puhul ületab avaldamise ja tõlkimise vaheline aeg poolt sajandit, mis tähendab, et tõlkijad elavad hoopis teistsuguses Balti aegruumis kui tõlgitavad autorid. Estofiili Georg Julius von Schultzi (1808–1875) postuumselt avaldatud „Baltisaksa idealisti kirjad emale“ („Briefe eines baltischen Idealisten an seine Mutter“, 1934) ilmus 2004 eesti keeles Ilmar Vene tõlkes. Teiseks tekstiks on Monika Hunniuse (1858–1934) lapsepõlvemälestuste raamat „Mein Onkel Hermann“ (1921), mis ilmus eesti keeles 2000. aastal Pille Toompere tõlkes. Toomperelt pärineb ka järgmine artiklis kasutatud tekst, 2001 ilmunud „Kallis Renata“, Else Hueck-Dehio (1897–1876) sõjajärgsel Saksamaal väga suure menu saavutanud „Liebe Renata“ (1955) tõlge. Viimaseks kasutatud teoseks oli Edzard Schaperi (1908–1984) 1905. aasta sündmustele keskenduv romaan „Der Henker“ (1940), mille eestikeelse tõlke „Timukas“ (1940) autoriks on Katrin Kaugver. Valitud tekstide alusel näitame, et mitmekeelsuse tõlkimist, eriti juhtudel, kui tõlgitav tekst kasutab sihtkeelt, võib lugeda kui sotsiolingvistilist kommentaari vastavale perioodile (Delabastita ja Grutman 2005, 14). Toetudes Delabastita ja Toropi pakutud tüpoloogiale, analüüsib artikkel viise, kuidas tõlkijad lahendavad (koloniaal)ajaloolisi küsimusi eri keelte staatusest Baltikumis, mis on baltisaksa kirjanduses esineva mitmekeelsuse üks kandev aspekt. Artikkel näitab, et keelekontaktide kajatamine kirjanduses annab teavet keelehierarhiatest, keele sümboolsest väärtusest ning ka keelekasutusest. Analüüsitud tekstides esineva mitmekeelsuse eesmärgiks on enamasti teatav eksotiseeriv efekt, mille loomiseks kasutati saksakeelse kirjandusruumi lugejate jaoks võõrast Baltikumi eesti-saksa-vene mitmekeelsust. Keelekontaktidest torkavad enim silma leksikaalsed laenud ja koodivahetus, ent esineb ka fonoloogilise keelekontakti markeerimist (aktsent). Üksikud sõnad ja standardist hälbiva häälduse esitamine võimaldavad efektiivselt näidata teisesust, ilma et lugeja peaks täielikult keelekonteksti tundma. Eesti tõlgete lugejale on aga väga oluline, et keelekontaktide esitamise viisid kaduma ei läheks, seega on näiteks ka baltitsismide edastamine ning vigaselt esitatud eesti keel lugejale väärtuslik info. Tõlkijate jaoks on seega lihtsamad need juhtumid, kus mitmekeelsus puudutab surnud keeli, nagu ladina keel, või mõnd kolmandat keelt, millel ei ole täna märkimisväärset aktiivset kõnelejaskonda Eestis, nagu itaalia või prantsuse keel. Neil puhkudel on võimalik tekstides esinev mitmekeelsus tõlkesse üle kanda. Eesti ja vene keele ilmingute tõlkimine on aga märksa keerulisem ülesanne. Artiklis näidatakse, missuguseid võtteid tõlkijad selleks kasutavad, alates koodivahetusest, tekstisisestest kommentaaridest kuni tõlkija metatekstiliste märkusteni.

查看原文本刊更多论文

波罗的海德语文学爱沙尼亚语译本中的多语言性

摘要：本研究以爱沙尼亚对波罗的海德语文学的翻译为例，讨论了文学多语言翻译的理论方法。波罗的海德语文学中描述的背景通常位于波罗的海地区，因此这些文本中的多语言性可被解释为对当时社会语言的评论。本研究使用的术语植根于接触语言学和社会语言学，并以文学和翻译研究的概念加以丰富。文章介绍了译者在向当代爱沙尼亚读者传达波罗的海德语历史小说中潜在的殖民地语言用法时所采用的各种技巧。波罗的海德语文学爱沙尼亚语译本中的多语性本文探讨了波罗的海德语文学爱沙尼亚语译本中的多语性翻译方法。多语主义作为一种文学技巧，扩展了一种语言的边界，利用语言接触现象（语码转换、代码转换、翻译借用等）创造出更多层次的意义，因此不仅仅是文学作品中真实语言接触的反映（格鲁特曼，2006 年）。然而，文学作品中的多语言并不是孤立于作者的社会和个人背景之外的，作者的社会和个人背景为多语言的表现提供了必要的资源，从作者的语言（或语言）祖先开始，到作者所处的时间空间中普遍存在的语言等级制度。因此，在翻译一部包含多语言的文学作品时，必须设法向译文读者传达文学作品中的多语言线索和关系。就本文所研究的波罗的海德语文学作品而言，需要注意的是，波罗的海地区历史上实际存在的多语言现象--也被称为波罗的海社会的 "脊梁"（Plath，2012，108）--并没有被波罗的海作家经常反映出来（Wilpert，2005，16）。作家们希望德语文学市场的读者能够理解他们的作品，而且他们也有一定的纯粹主义倾向，这意味着波罗的海丰富的多语言环境在文学作品中只占据了一席之地。然而，今天将波罗的海德语文学翻译成爱沙尼亚语的读者对生活在波罗的海地区的不同民族之间的文化和语言接触以及日常生活的运作方式特别感兴趣。这就是为什么文学的多语言性对现代译者和读者具有特殊意义。在波罗的海德语文学中的多语言研究中，迄今为止特别关注的是马卡龙诗歌（卡尔达，2000 年；阿布拉姆斯，2007 年；本德尔，2021 年），在这些诗歌中，夸张的手法通过玩弄德语、俄语和爱沙尼亚语来制造喜剧效果。在过去的十年中，波罗的海德语文学的多语言性在普遍的语言等级背景下得到了诠释（Undusk 和 Lukas，2011 年），波罗的海德语文学中不同程度的多语言性也得到了证明（Lukas，2020 年；Linno 和 Lukas，2022 年）。此外，也有论文关注多语言在单一文学文本（Jänes 等人，2020 年）或回忆录文本（Saagpakk 和 Saar，2021 年）中的功能。里特-本德（Reet Bender）（2021 年）对当地波罗的海德语进行了最新的非同步研究。从所用术语的角度来看，本文旨在概述用于描述文学多语制的术语（Delabastita，1993 年；Torop，1995 年；Grutman，2006 年；Dembeck，2017 年），并用社会语言学和接触语言学中的术语来丰富这一领域（Myusken，2000 年；Backus，2015 年）。虽然文学作品并非真实语言使用的完全再现，但文学作品的多语言性却是以真实的多语言性为基础的。因此，在作者看来，创建一个单独的术语是不合理的，恰恰相反：我们应该依靠社会语言学和接触语言学中发展起来的术语，将文学作品的多语言性与真实的多语言性联系起来。文章以德拉巴斯蒂塔（Delabastita，1993 年）提出并经托罗普（Torop，1995 年）剖析的类型学为基础，将不同文本及其译本中的例子系统化，展示了它们在波罗的海德语文学译本中的表现形式。该类型学概述了翻译技巧（如添加、删除、保留等），并解释了翻译如何在文本、作品和文化层面发挥作用。文章举例说明了四部波罗的海德语作品的翻译情况，这些作品从出版到翻译之间的时间都超过了半个世纪，这意味着译者与被译作者生活在截然不同的波罗的海时空。波罗的海理想主义者给母亲的信》（Briefe eines baltischen Idealisten an seine Mutter，1934 年），作者格奥尔格-尤利乌斯-冯-舒尔茨（Georg Julius von Schultz，1808-1875 年）是一位爱沙尼亚人，2004 年以爱沙尼亚文出版，译者为伊尔马-维内（Ilmar Vene）。第二个文本是 Monika Hunnius（1858-1934 年）的童年回忆录《Mein Onkel Hermann》（1921 年），2000 年由 Pille Toompere 翻译成爱沙尼亚文出版。

本文章由计算机程序翻译，如有差异，请以英文原文为准。

求助全文

约1分钟内获得全文求助全文

来源期刊

Methis. Studia humaniora Estonica

自引率

0.00%

发文量