Digitaalne kirjandus: kas tõesti püsivalt efemeerne? / Digital Literature: Ephemeral in Truth?

Abstract

Digitaalsete teoste praeguste säilitamisviiside ülevaade näitab, et eelkõige püütakse säilitada teoste materiaalseid seisundeid. Artiklis tutvustatakse labiilsust kui nähtust, mida võib määratleda kui lugemisel esitatava tulemuse tehnilist ja semiootilist sõltuvust programmi toimimise tehnilistest tingimustest, ning kui nähtust, mis ei võimaldagi täpselt kindlaks teha teose seisundit, mida säilitada soovitakse. Labiilsust käsitletakse kui n-ö erasfääris ehk lugeja andmekandjal lugemiseks mõeldud teoste fundamentaalset, paratamatut ja ennustamatut omadust. On teoseid, milles lahutatakse retseptsioon ja digitaalne lugemine, tuues sellega sisse meta-lugemise võimalusi, mis vahel viivad ellu teoste mõningaid kontekste, sealhulgas ka labiilsust. Spinoza ontoloogial põhineva heuristilise lähenemise abil saame mõtestada säilitamist kui „võimalust aktualiseerida teose teoväge“, mitte kui teose materiaalse oleku põlistamist.